Vana kirjakeele lood

Nagu TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi Facebook’i lehelt juba lugeda võis, sai äsja valmis eesti keele mäng „LOoOM ehk Leia Oma loOM“, mille koos Miina Norvikuga kokku panime. Praeguseks on esimesed komplektid juba auhindadena väljagi jagatud. Mängu saab osta Tartu Ülikooli meenepoest. Uus idee ei sünni vist kunagi tühjalt kohalt. „LOoOMa“ mõte hakkas looma kahest tuntud mängust: esiteks „Set“, mis on olnud väga popp lingvistikalaagris osalenud noorte seas ja mullegi kangesti meeldib, ning teiseks lihtne ja kiire „Dobble“. Muidugi on „LOoOM“ neist mõlemast päris erinev. Kuidas meie uus mäng täpselt käib, las jääb aga praegu veel üllatuseks. Kõige keerulisem oli välja mõelda algoritm, mismoodi paigutada 30 loomanimetust 60 mängukaardile, nii et igaüht esineks täpselt kuus korda ja igal kaardil oleks esindatud täpselt kolm erinevat looma. Lisaks tuli välja arvutada seegi, mitu kaarti peab mängus olema, et piisavalt suure tõenäosusega moodustuks kaartidest paarid ja mäng liialt top

„Püha öö“ on tõlgitud enam kui 330 keelde , sadu tõlkeid saab lugeda JAK Olivieri veebilehelt . Esimese tõlke eesti keelde avaldas Aleksander Leopold Paulsen 1853. aastal. Teise Karl August Hermann 1875. aastal. Järgmised kaks ilmusid aastal 1890, üks Johann Klaanmanni, teine Friedrich Brandti välja antud kogumikus. Juba 1897. aastal trükiti uus Hermanni tõlge. Võib-olla on kusagil mõni variant veel. Sõnad, mida tänapäeval lauldakse, on aga kokku pandud peaaegu kõigist nimetatuist (vt tabelit loo lõpus). Õigem oleks vist öelda, et mitte kokku pandud, vaid iseenesest rahva suus kokku sulanud. Paulseni tõlkest kirjutasin jõulude ja uusaasta vahel, vt siit . Karl August Hermanni tõlgetest ja ühest keelelisest seisukohast Oleks ebaõiglane jätta välja toomata, milline osa „Püha öö“ sõnadest pärineb Karl August Hermannilt. Tema esimene tõlge on neljasalmiline ja ilmus laulikus „Koori ja kooli kannel“ (1875). Teine on kolmesalmiline ja avaldatud laulikus „Ilu-hääled“ (1897). Saksakeelne orig

Eesti keelde on „Püha öö“ tõlgitud vähemalt kolmel-neljal korral. Need erinevad tõlkeversioonid on omavahel segunenud, vanematest variantidest on õnnestunumad kohad uuematesse üle võetud, vanapäraseid keelendeid on aeg-ajalt püütud uuematega asendada.  „Püha öö“ enim tuntud tõlkel („Kiriku laulu- ja palveraamatu“ variandil 32A) päris ainuautorit polegi, kuigi laulusõnade juurde tavatsetakse märkida Karl August Hermanni nimi. Vanaaegne vorm  õnnistud  muudab aga ebatõenäoliseks, et tõlkija on kas Hermann või mõni muu mõjukas keelemees 1870.–1880. aastatel.  Eesti Kirjameeste Selts oli 1872. aastal otsustanud, et ta -liitelistest tegusõnadest ei tohiks ta -silpi üheski vormis ära jätta. Niisiis, öeldagu ja kirjutatagu õnnistatud , mitte õnnistud . 1886. aastal heitis just Hermann Piibli uude kirjaviisi ümberpanijatele ja keeleliste pisikohenduste tegijatele ette, et ta -tegusõnade tud -vormid on parandamata unustatud. [1] Hermann poleks soosinud laulusõnu kujul püha öö, õnnistud öö.  (H

Asju, mida mitte ükski inimene ei tea, on vististi lõpmatu hulk. Ja kui lõpmatusest natuke ära võtta jääb järele ikkagi lõpmatus. 200 aastat tagasi ei teatud näiteks seda, mis saab pääsukestest talvel. Kas nad jäävad talveunne või lendavad lõunasse? Kas nii pisike õrn linnuke üldse jaksaks säärase pika teekonna läbida? Vaevalt. Ju pääsukesed siis ikka on talvel surnud või magavad kusagil peidus ja ärkavad kevadel taas. Eks ole selline kevadine ülesärkamine ju looduses tavaline, mõteldi tol ajal. Pääsukeste kevadist elluärkamist mainiti vanal ajal jutlusteski, et tuua paralleele Kristuse ülestõusmisega. Seda tegi ka Tallinna Püha Vaimu koguduse hingekarjane Georg Müller 1606. aastal.  Nii ammu, et sõna pääsuke päris tänapäevasel kujul polnud ehk veel olemaski, öeldi pääskline, pääsklane, päästlane vms. „Tõepoolest, õpetus liha ülestõusmisest on raske asi uskuda ning ei ole ka ükski asi raskem uskuda kui see, et me viimselpäeval üles tõuseme,“ [1] möönab Müller, ja siis tõdeb

Georg Müller  kirjutas 1601. aastal  „rawo ninck roimo kaas“. Arusaamatu? Selleks, et 17. ja 18. sajandi eestikeelsed tekstid oleks praegustele huvilistele mõistetavad, peame need tekstid märgendama. Kõige lihtsamal juhul tähendab märgendamine tekstisõnale tänapäevakeelse märksõna lisamist. Mülleri rawo on rahu , ninck on ning , roimo on rõõm ja kaas on kaasaütleva käände lõpp -ga , nii et rawo ninck roimo kaas tähendab ’rahu ning rõõmuga’. Üksikasjalisemat märgendust vajavad keeleteadlased. Tänapäeval on moes mahukatele andmetele tuginevad uuringud. Keeleteaduses tähendab see suurte keelekogude ehk keelekorpuste kasutamist. Hea korpus on põhjalikult märgendatud: igale tekstisõnale on lisaks tema märksõnale määratud ka sõnaliik, morfoloogiline vorm jpm vajalikku keelelist infot. Tänapäeva kirjakeele korpused sisaldavad sadu miljoneid tekstisõnu ja märgendatakse neid automaatselt. Automaatne märgendus on võimalik, sest me teame iga kirjakeelse sõna igat kirjakeelset muutevormi ja

Eesti keeles on täpselt üks sõna, mille käänamisel võivad muutuda kõik häälikud: nimetavas käändes idu , omastavas käändes eo . Põhjuseks on laadivaheldus – mõnes sõnavormis kaob või teiseneb esisilbi järel paiknev g , b , d või s (näiteks tegu : teo , tuba : toa , sadu : saju , käsi : käe ). Sulghäälikute nõrgenemine ja kadu heliliste häälikute kõrvalt on maailma keeltes tavaline. Läänemeresoome keeltes kehtib sellele nõrgenemisele küll üks üsna haruldane piirang: sulghäälik säilis lahtise silbi alguses (st silbis, kus lisaks sulghäälikule oli veel ainult üks lühike täishäälik, nagu silpides  ga , gi , du jt), ent seegi on muude hääldustendentsidega seletatav. Niisiis, nimetavas käändes oli vanasti idu ja on ka praegu idu , sest silp du on lahtine. Omastavas käändes oli vanasti idun ja praegu on eo , sest silp dun ei ole lahtine. n on siin omastava käände lõpp, mis on eesti keelest kadunud. Täishäälikud on muutunud ( iu asemel eo ), sest nii on hõlpsam hääldada. (Olgu ka mai

Võta 7 muna, aga jäta 3 munavalget välja, ja vispelda neid sellise koguse jahuga, et tainas tunduks parajalt paks. Vala sinna sisse üks kortel [u 300 gr] sulavõid ja pool toopi [u 600 gr] rõõska piima, aga natuke haaval, et tainas ei läheks tükki. Kui kõik on kenasti vispeldatud, siis tee pannkoogipann hästi kuumaks, võia seda ainult enne esimest küpsetamist, ja küpseta kooke tasase tule peal, nõnda nagu see viis on. Mida vähem jahu kasutad, seda parem, ja koogid peab tegema nii õhukeseks kui vähegi võimalik. Nii õpetas pannkooke tegema Cajsa Warg, kelle rootsikeelse kokaraamatu tõlkis eesti keelde Johann Lithander 1781. aastal. Raamat oli mõeldud eelkõige mõisates teenivatele eestlastest kokkadele ja selles on kokku ligi 1000 retsepti, sh kümme erinevat toitu angerjast, kolmteist toitu härjalihast, neli laanepüü-rooga, mitmeid pasteete, rulaade, želeesid, souste, kooke, pudinguid. Tõlkija Lithander kirjutas eessõnas (kirjaviis ja morfoloogia tänapäevastatud): “Seesinane raamat on juba

“Mäletan ühe kaunima tegevusena elus, kui jõudsime Georg Mülleri jutluste juurde. Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, pidas [aastatel 1600–1606] 39 jutlust eesti keeles, ja need on säilinud – 35 vihikut Tallinna linnaarhiivis. Käisin neid seal lugemas. Käed värisevad, kui vaatad neid, keerad lehte ja lehtede vahel on veel liiva [...] Ja mõtled siis, et 400 aastat tagasi kirjutati eestlastest kuulajatele eesti keeles need tekstid, need mõtted; see on samal ajal, kui Shakespeare kirjutas oma “Hamleti” ja Cervantes “Don Quijote” [...] Mõtled, et ka meil on olnud inimesi, kes meie keelt on pidanud nii tähtsaks, et seda on kirja pandud ja selles keeles on jumalasõna jagatud.” Nii rääkis eile “ Kajalugude ” saates minu õpetaja, vana kirjakeele uurija, imeline ja alati innustav Valve-Liivi Kingisepp. Juttu on vana kirjakeele uurimise traditsioonist Tartu Ülikoolis, peahoone põlengust, soomlaste innukusest eesti keele õppimisel, Gorbatšovist, Väljasest, laulupidudest ja palj

Kreutzwald ei pannud tervitusse “Tere jumalime!” koma, sest “jumalime” pole siin ei üte ega liitsõna “jumal” + “ime”. Kui Kalevipoeg Soome sepa juurde jõudis, tervitas ta kombekohaselt: “Tere, seppa! Taara appi targa tööde toimetusel ...” Sepp vastas: “Tere jumalime, venda!” Kas sepp oli külalise saabumise peale üllatunud? Kas Kalevipoja tulek oli tema jaoks nagu ime? Tänapäeval Kreutzwaldi poolteise sajandi vanust teksti lugedes nii tõesti tundub – milleks muidu kasutada sõna ime . Ent miks siis pole jumalime komaga eraldatud, nagu üte olema peaks? Üte on lausesse kiiluna lisatud sõna, fraas või nimi, mis näitab, kelle või mille poole pöördutakse. Muust lausest eraldatakse üte koma(de)ga, näiteks tere, sepp! Koma ärajätmine võib muuta tähendust: Taara, meile appi! ning Taara meile appi! pole üks ja seesama. Esimene neist on otse jumalale suunatud käsk Taara, tule meile appi! teine aga tagasihoidlik soov Taara tulgu meile appi! Kreutzwald ei pannud tervitusse Tere jumalime! kom