Otse põhisisu juurde

Tere jumalime! ehk Kuhu kadus ütte koma

Kreutzwald ei pannud tervitusse “Tere jumalime!” koma, sest “jumalime” pole siin ei üte ega liitsõna “jumal” + “ime”.

Kui Kalevipoeg Soome sepa juurde jõudis, tervitas ta kombekohaselt: “Tere, seppa! Taara appi targa tööde toimetusel ...” Sepp vastas: “Tere jumalime, venda!” Kas sepp oli külalise saabumise peale üllatunud? Kas Kalevipoja tulek oli tema jaoks nagu ime?

Tänapäeval Kreutzwaldi poolteise sajandi vanust teksti lugedes nii tõesti tundub – milleks muidu kasutada sõna ime. Ent miks siis pole jumalime komaga eraldatud, nagu üte olema peaks?

Üte on lausesse kiiluna lisatud sõna, fraas või nimi, mis näitab, kelle või mille poole pöördutakse. Muust lausest eraldatakse üte koma(de)ga, näiteks tere, sepp! Koma ärajätmine võib muuta tähendust: Taara, meile appi! ning Taara meile appi! pole üks ja seesama. Esimene neist on otse peajumalale suunatud käsk (kes küll söandaks nii?) Taara, tule meile appi! teine aga tagasihoidlik soov Taara tulgu meile appi!

Kreutzwald ei pannud tervitusse Tere jumalime! koma, sest jumalime pole siin ei üte ega liitsõna jumal + ime. Sepp ei pöördunud tulija kui jumala ime poole, vaid tervitas teda nagu venda. 

Illustratsioon “Kalevipoja” (1862) tiitellehel

Kui ime pole ime, mis ta siis on?

Tere jumalime on lühenenud variant tervitusele vastamise vormelist Tere Jumala nimel. Just nõnda – sei gegrüßt in Gottes Namen – on selle saksa keelde tõlkinud Anton Thor Helle oma 1732. aastal ilmunud grammatikale-sõnastikule lisatud dialoogides.

Mõnes vanas tekstis on tere jumalime algupärasest järelosisest nimel säilinud rohkem kui vaid kolm keskmist tähte. Sellised ülestähendused kinnitavad, et tõepoolest on tegu lühenemisega nimel > ime. Näiteks Johann von Luce 1812. aastal ilmunud “Saaremaa juturaamatu” dialoogidest leiame variandi jumalimel.

Täpselt sajand hiljem, 1912. aastal oli jumalime-tervitus popp vähemalt kirjanike seas. Samas näib, et selleks ajaks oli vormeli algusest kadunud tere:

  • Kull (järsult): Tere, sauna-eit!
    Eewa (rahulikult silmi tõstes): Jumalime, Kulli peremees! (Vilde “Tabamata ime”)
  • “Tere ja jõudu!” ütles Arno pärale jõudes. “Jumalime, jõudu tarvis!” vastas Lible kentsaka tõsidusega, kusjuures ta tulija poole pöördus. (Lutsu “Kevade”, muidugi)

Keelekasutaja jaoks on ime ikka ime

Kui üks sõna on oma häälikute poolest aja jooksul muutunud mõne teise sõnaga äravahetamiseni sarnaseks ja ka tähendus on võimalik sobitada selle teise sõnaga, siis küllap ta viimaks see teine sõna ongi.

Ajalehes “Eesti sõna” ilmus 22. juulil 1943 lugu mõtisklevast Põhja-Võrumaa taluperemehest, kes tolle loo kirjutaja tervitusele olevat vastanud “Tere, jumalime!”. Siin on jumalime komaga eraldatud üte. Vanaperemees selgitas, et nõnda olevat Eestis tervitatud raskete aegade ja sõdade järel, näiteks Põhjasõja järel, kui inimesed üksteist nähes siiralt rõõmustasid. “Tere, jumalime” tähendab siis “Tere, sa Jumala ime, et sina ka veel alles, et sina ka veel elus ja terve oled!”

Nii on jumalime tasapisi muutunud tervitusele vastamise vormelist üllatuse väljendajaks. Klassivenna blogist (Sadama 5 (kr)ahv) lugesin umbes kümme aastat tagasi:

  • Toimetasin rubriiki “Lugejad teevad lehte” ühe kena kirja leemekulbiliigutajate klubi kokkutulekust. Enne kontrollisin möödunud laupäeva lehest järgi, ega see juba ilmunud ei ole, kuid ei leidnud seda. [...] Siis kirjutasin kirja saatjale [..., kes] juhtis mu tähelepanu tagashoidlikult ka sellele, et teist korda ei oleks vist mõtet sama kirja lehte panna. Vaatasin uuesti möödunud laupäeva lehte ja – jumalime – selsamal küljel, mida enne vaadanud olin, säras nüüd seesama kiri koos pildiga!

Ja lõpuks, kui jumalime kõlbab ütteks, siis on ta tavaline nimisõna, mitte niisama hüüatus. 2012. aasta novembrikuises Eesti Looduses kirjutaski fotograaf Leena Gerz kaamerasilma ette jäävast objektist kui jumalimest.

Tere, jumalime” tähendab siis “Tere, sa Jumala ime, et sina ka veel alles, et sina ka veel elus ja terve oled!

Kommentaarid