Asju, mida mitte ükski inimene ei tea, on vististi lõpmatu hulk. Ja kui lõpmatusest natuke ära võtta jääb järele ikkagi lõpmatus.
200 aastat tagasi ei teatud näiteks seda, mis saab pääsukestest talvel. Kas nad jäävad talveunne või lendavad lõunasse? Kas nii pisike õrn linnuke üldse jaksaks säärase pika teekonna läbida? Vaevalt. Ju pääsukesed siis ikka on talvel surnud või magavad kusagil peidus ja ärkavad kevadel taas. Eks ole selline kevadine ülesärkamine ju looduses tavaline, mõteldi tol ajal.
Pääsukeste kevadist elluärkamist mainiti vanal ajal jutlusteski, et tuua paralleele Kristuse ülestõusmisega. Seda tegi ka Tallinna Püha Vaimu koguduse hingekarjane Georg Müller 1606. aastal. Nii ammu, et sõna pääsuke päris tänapäevasel kujul polnud ehk veel olemaski, öeldi pääskline, pääsklane, päästlane vms.
„Tõepoolest, õpetus liha ülestõusmisest on raske asi uskuda ning ei ole ka ükski asi raskem uskuda kui see, et me viimselpäeval üles tõuseme,“[1] möönab Müller, ja siis tõdeb, et mitte ainult talupojad, vaid ka kõrgemad inimesed ülestõusmisesse eriti ei usu. Kuidas saavad kõik need suured hulgad, kes kunagi on elanud, üles tõusta? Kuidas saab üles tõusta näiteks Jan Hus, kes põletati ja kelle tuhk Reini jõkke visati, et temast mitte midagi järele ei jääks? Sellised kõhklevaid küsimusi esitati 400 aastat tagasi. Ei olnud toonagi pimesi uskumist.
Müller õpetas, et kogu loodu annab tunnistust ülestõusmisest. Seejuures tugines ta saksa luterliku teoloogi Gregor Strigenitz’i (Strigenicius, Strigenitius) teosele „Ossa rediviva“. Päike kaob öösel ja tõuseb hommikul uuesti, kuu on nagu küünal ja kestab ainult kuu aega, inimesed magavad ja ärkavad jälle üles, „vaata ometi, inimeselaps, neid ussikesi, kärbseid, pääsukesi või teisi suvelinnukesi, nad kõik on külmal talveajal surnud, kuid kevade poole, kui maa paljaks läheb, siis poevad nad, iga olend, oma pesast välja ning on elavad,“ toob Müller näiteid.
 |
| Gregor Strigenitz, Ossa rediviva; üks lehekülgedest, millele Müller oma 31. jutluses viitab |
Omaaegne arvamus, et pääsukesed kevadel olgu siis surmast või unest üles ärkavad, tugines nii vaatlustele kui ka loogilisele arutlusele. Isegi Carl von Linné, 18. sajandi loodusuurimise suurkuju, „Systema Naturae“ autor, olevat seda seisukohta toetanud.
Eestis tundis pääsukeste talvitumise vastu huvi Otto Wilhelm Masing, kes pöördus sellekohase küsimusega talurahva poole 1825. aastal oma „Marahwa Näddala-Lehhes“. Masing lootis, et loodusega tihedalt läbi käivatel eestlastel on pääsukeste kohta kindel teadmine olemas, erinevalt tubastest teadusemeestest, kes kõike vaid raamatutest õpivad ja talurahvalt järele pärida ei taha, pidades neid rumalateks.
Masing vist selget vastust ikkagi ei saanud, aga hilisema aja folkloristid on tõesti rahva suust üles kirjutanud uskumusi, nagu pääsukesed talvituksid vees või kõrkjates. Näiteks Paistu kandist on teada väide, et kui pääsukesed ja muud rändajad linnud sügisel ära kaovad, siis elavad nad seniks järvedes ja jõe kallastes, kuni tagasi tulevad, Suure-Jaanis arvati, et pääsukesed talvituvad vees, jalgupidi kimpus.[2] On need arusaamad aga maarahva enese tähelepanek või ikkagi kirikumeestelt kuuldud, ei teagi.
Olgu siin lõpetuseks aga ära toodud Masingu jutt pääsukestest (veidi tänapäevastatult ja veidi lühendatult; originaali saab lugeda DIGARis). Masing oli Saksamaal ise näinud pääsukesi sügisel vette vajumas ja ühes mõisas olevat jäätüki seest leitud pääsuke mõneks tunniks ellu ärganud. Pikemalt linnuke vastu ei pidanud, sest ärkamise aeg polnud õige, oletab Masing.
Pääsukesed
(Marahwa Näddala-Leht, 1825, nr 8 ja nr 9.)
Talurahvas elab ja liigub alati Jumala tegude ja tema loodu keskel ja saab siis, kui tähelepanemist on, mõndagi paremini tundma kui teised, kes raamatutest õpivad, sest et nende tööd ja tegemised neid sunnivad toas olema ega anna neile aega, et palju ja igal ajal tuule käes liikuda, nagu tarvis on, kui keegi tahab õieti tähele panna loomasid, mis vetes, metsades või tuule käes Jumalast neile loodud seaduse järgi elavad, ja tahab kindlat teadust nende kohta saada, et vaidlemata tõega ütelda, kuidas nende kombed ja viisid, ehk kuidas lugu nendega on.
Et see nõnda, sealt see siis sagedasti tuleb, et õpetatud ja targad mehed mitu korda selle pärast, mis talurahval nägemisest ja tähelepanemisest ammugi ehk vanasti juba teada, kui kahtlase asja pärast ikka veel vaidlevad, ilma et teada oleks, kas ühel või teisel vaidlejal õigus käes ehk olemata. Nõndaks ka lugu pääsukestega.
Ühed ütlevad seda linnukest sügisel soojemale maale minevat ja kui meil talv on, siis Kreeka-, Egiptuse- ja muist ka kõigeviimsema Aafrika-maa lõunapoolses sopis aset pidavat. Tõsi on küll, et kured, toonekured ja metshaned seda teevad, nagu kõik inimesed teavad, aga ütlevad teised: pääsuke ei jõua puhkamata mõnisada penikoormat üle mere lennata, tema jääb sinna, kus suvi otsa elanud, ega tee muud, kui heidab ennast sügisel vette, kust kevadel välja tuleb, kui päevasoe teda jälle elavaks äratanud ja tema uimumise aeg täis saanud, nagu seda teistestki vähematest ja suurematest loomadest näikse, nõnda kui kärbestest, konnadest ja madudest ja veel mitmest.
Seda, mis need viimsed räägivad ja tõeks püüavad kinnitada, ütlevad esimesed võimatu olevat ning ajavad seda otsekohe lausa valeks.
Kui nüüd seda vaidlemist juba mitu kümmekond aastat olnud ja veel mitte asi pole tahtnud selgeks saada ega ole keegi tahtnud talurahvalt küsida, mis nad sest asjast teavad, sest et neid mitmest kohast rumalamaks arvatakse, kui nad on, siis nüüd seepärast palume, et kui keegi meie rahva seast tõtt pääsukeste talveolemisest teab, et ta seda meile nõnda teada annaks, kuidas tõepoolest nendega teab olevat.
[---]
Aga enne veel, kui seda lõpetada, mis siin jutuks on tulnud, peame ometigi üht ja teist eneste teadmisest nimetama, mida ise oma silmega oleme näinud. Kui Saksamaal Torgau linnas kui noor, ligi kahekümneaastane inimene koolis olime käimas, nägime seal igal sügisel, sel ajal, mil pääsukesed ära kaovad, pisut maad linnast, ühe väikese järve roostikus, kui soojad päikesepaistelised ilmad olid, kella kolme ajal pärast lõunat mitu tuhat pääsukest lendavat, laulvat ja üksteise järel ja teineteise kõrval pilliroo peale ennast laskvat. Sedamööda kuidas ühe pilliroo peale pääsukesi lisaks asus, läks see ikka enam ja enam langakile, kuni viimane tuli, kes seda hoopis maha rõhus, ja vajusid siis pääsukesed koos pillirooga lauldes vette ja vee alla. Ütles sealne talurahvas seda pääsukeste surmaminemist ja nende laulu surmalaulmist olevat.
[---]
Võib siis küll olla, et mõned pääsukesed sügise ajal soojemale maale ruttavad, aga kui seda ka on ehk oleks, siis ei saa seda ometigi valeks ajada, et mõned seltsid sügisel vette ennast matavad, kust neid mitu korda talvisel ajal, kobaras koos, nootadega välja veetakse. On see asi selle väärt, et üht ustavat tähte anname:
1787. aastal, mil see hirmus külm ja suur leivakitsikus meie maal oli, murdsid mehed Püssi mõisas Alutagusemaal viinaköögi jääd ja juhtus, et Tolli härra, kelle käes sel ajal see mõis rendi peal oli, viinaköögis oli käinud ja jäälõhkujate juurde tammi peale läinud. Kui seal oli, nägi suure ja selge jäätüki sees kaht pääsukest olevat, pani seda väga imeks, käskis jäätüki pisemaks lõhkuda ja seda pääsukestega oma tuppa tuua, et prouale ja lastele näidata. Need lasksid suure tinavaagna tuua ja panid jäätüki selle peale pikkamisi sulama. Kui nõnda tehtud ja jää ära sulanud, tõusis üks pääsukesist hinge ja ajas jalule, aga vaarus ja tuikus ja oli kui haige, kes suremas on ja hinge vaakumas. Ligi pool neljandat tundi oli loom elu ja surma vahel, kuni siis ära lõppes. Sellesinatse Tolli härra lapsi on praegu veel neli hinges, kes seda, mis siin oleme ütelnud, võivad tõeks tunnistada.
Et sest pääsukesest elajat ei võinud saada, on ju sellest mõista, et sel korral tema ülestõusmise aeg veel mitte käes polnud. Oleks ta kevadeni rahul saanud olema, küllap siis oleks elusse tõusnud ja elusse jäänud. Aga ütlevad inimesed: kuidas niisugune õrn linnukene talv otsa vee sees võiks kannatada või, kui ta vette ennast uputanud, jälle elavaks saada ja veest lendu tõusta? Selle peale kostame ja ütleme: meie ei tea seda mitte ega mõista seda kogunisti, nõnda nagu mitmest muust asjast, mis oma silmega ja oma silme ees näeme sündivat. Seda peame tunnistama ja ütlema: meie ei tea ega mõista, kuidas Jumal neid laseb sündida. Seepärast ütleb püha Paulus: kes on Issanda meelt tundnud ehk kes on temale nõuandjaks olnud? Eks ole siis konnad, maod ja mitmed muud elajad talvisel ajal uimumas ja jääks külmetanud? Kuidas nemad jälle hinge tõusevad? Ehk kuidas seegi ime sünnib, et ussikene, kes tupet loob, selle seest kui ilus liblikas välja tuleb ja lendu läheb? Kes seda mõistab ja teab? Kes muud kui Jumal üksi, kes igale loomale ja igale asjale oma seadust teinud.
*
Külli Prillop
[1]Tõlge tänapäeva kirjakeelde väljaandest: Georg Müller 2007, „Jutluseraamat“; koost. Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo, Külli Prillop; toim. Külli Habicht, Kai Tafenau, Siiri Ombler; Tartu: Ilmamaa.
[2]Mart Mäger 1969, Linnud rahva keeles ja meeles, Tallinn: Eesti raamat, lk 24.
Kommentaarid
Postita kommentaar