Nagu TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi Facebook’i lehelt juba lugeda võis, sai äsja valmis eesti keele mäng „LOoOM ehk Leia Oma loOM“, mille koos Miina Norvikuga kokku panime. Praeguseks on esimesed komplektid juba auhindadena väljagi jagatud. Mängu saab osta Tartu Ülikooli meenepoest.
Uus idee ei sünni vist kunagi tühjalt kohalt. „LOoOMa“ mõte hakkas looma kahest tuntud mängust: esiteks „Set“, mis on olnud väga popp lingvistikalaagris osalenud noorte seas ja mullegi kangesti meeldib, ning teiseks lihtne ja kiire „Dobble“. Muidugi on „LOoOM“ neist mõlemast päris erinev. Kuidas meie uus mäng täpselt käib, las jääb aga praegu veel üllatuseks.
Kõige keerulisem oli välja mõelda algoritm, mismoodi paigutada 30 loomanimetust 60 mängukaardile, nii et igaüht esineks täpselt kuus korda ja igal kaardil oleks esindatud täpselt kolm erinevat looma. Lisaks tuli välja arvutada seegi, mitu kaarti peab mängus olema, et piisavalt suure tõenäosusega moodustuks kaartidest paarid ja mäng liialt toppama ei jääks. Palju keerulisi arvutusi ühele filoloogile, aga julge pealehakkamine olevat pool võitu ja tehtud need arvutused mul igatahes said.
Vana kirjakeelega on „LOoOM“ päris otseselt seotud. Nimelt tuleb selles mängus muu hulgas lugeda pisut gooti kirja. Mõnikord lihtsalt 18. sajandi kirjaviisis loomanimetusi, aga mõnikord esimesest eesti keele sõnastikust, Heinrich Stahli 1637. aastal ilmunud saksa-eesti sõnastikust võetud ridu.
Suurtähtede kasutus mängu nimes on mänguliselt LOoOMinguline, aga kolme o-ga kirjutatud looom pole mitte niisama nalja pärast, vaid vihjab eesti ortograafia otsingute perioodile 19. sajandil. Tolleks ajaks välja kujunenud saksapärane kirjaviis ei tundunud kirjameestele enam sobiv, sest ei võimaldanud edasi anda eesti keele erinevaid häälikupikkusi. Näiteks siin polle kolli võis tähendada kas siin pole koli või siin pole kolli ja kumba varianti kirjutaja silmas pidas, ei saanud kirjapildi järgi kuidagi kindlaks teha.
19. sajandi alguseks taipas enamik eesti keele üle arutlevaid sakslasi (eestlased ise veel suuremat ei kirjutanud), et lisaks pikkadele ja lühikestele täishäälikutele tuleb eesti keeles (erinevalt saksa keelest) täpselt eristada ka pikki ja lühikesi kaashäälikuid. Esialgu soovitati selleks rõhumärki, nii et nt mure kirjutati murre ja murre kirjutati múrre. Sakslased ei saanud kirjutada mure tänapäevasel kujul, sest seda lugenuks nad muure. Mõned mehed soovitasid kasutada mitte diakriitikuid, vaid mitmekordseid tähti, nii et mure kirjutataks endistviisi murre, aga murre hoopis kolme r-ga – murrre.[1]
19. sajandi lõpu poole, kui eestlased ise juba rohkem kirjutama hakkasid, märgati, et ülipikad häälikud on samuti olulised. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor Mihkel Veske soovitaski kolme väldet kirjapildis eristada: rahvaraamatutes saani (jalas) ja (istu) saāni, päeva ajal ja kaks päeeva, teaduslikes väljaannetes sāni ja sâni jne.[2] Juba enne Veske eestikeelse häälikuõpetuse ilmumist oli tema omaga sarnast kirjaviisi oma aabitsas kasutanud Pöide õpetaja Nikolai von Nolcken. Tema kirjutanuks saani (jalas) ja (istu) saaani. Laiemalt kasutusele see kirjaviis siiski ei tulnud – küllap tundus teiste keeltega võrreldes liialt eriline. Ja näiteks autoriteetne F. J. Wiedemann ei pidanud II ja III välte eristamist kirjas sugugi oluliseks ega teinud seda isegi oma suure sõnaraamatu foneetilises transkriptsioonis.
Mänguga „LOoOM“ on kaasas pisuke brošüür, kus tutvustame lühidalt vana kirjakeele põhimõtteid ning räägime muustki, mis mängus ette tuleb – eelkõige murdesõnade häälduspärasest üleskirjutamisest ja sugulaskeeltest.
Mõnusat avastamisrõõmu "LOoOMa" mängijatele!
Aitäh kõigile, kes mängu valmimisele kaasa aitasid!
Minu poolt eriti suur tänu Kirsile, Maarjale, Andrielale, Riinale, Hellele, Katrile, Reedale, Piretile, Annikale, Tõnisele, Henrile, Renele ja ka kõigile neile testijaile, keda ma isiklikult ei tunne!
Külli Prillop
[1] Rosenplänter, Johann Heinrich 1813. Versuch bestimmte Regeln für die ehstnische Orthographie festzusetzen. – Beiträge I, 107–123.
[2] Weske, Michael 1879. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Eesti kirjawara 1. Tartu: Schnakenburg.
Kommentaarid
Postita kommentaar