Otse põhisisu juurde

Valve-Liivi Kingisepp: "Eesti kultuuri vundamenti tuleb tunda."

“Mäletan ühe kaunima tegevusena elus, kui jõudsime Georg Mülleri jutluste juurde. Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja pidas [aastatel 1600–1606] 39 jutlust eesti keeles, ja need on säilinud: 35 vihikut Tallinna linnaarhiivis. Käisin neid seal lugemas. Käed värisevad, kui vaatad neid, keerad lehte ja lehtede vahel on veel liiva [...] Ja mõtled siis, et 400 aastat tagasi kirjutati eestlastest kuulajatele eesti keeles need tekstid, need mõtted; see on samal ajal, kui Shakespeare kirjutas oma “Hamleti” ja Cervantes “Don Quijote” [...] Mõtled, et ka meil on olnud inimesi, kes meie keelt on pidanud nii tähtsaks, et seda on kirja pandud ja selles keeles on jumalasõna jagatud.”

Nii rääkis eile “Kajalugude” saates minu õpetaja, vana kirjakeele uurija, imeline ja alati innustav Valve-Liivi Kingisepp. Kuulake! Juttu on vana kirjakeele uurimise traditsioonist Tartu Ülikoolis, peahoone põlengust, soomlaste innukusest eesti keele õppimisel, Gorbatšovist, Väljasest, laulupidudest ja paljust muust põnevast.

Pildil on katkend Georg Mülleri jutlusest, mille ta pidas 17. juulil 1603. aastal. Pole just lihtsaimini loetav käekiri, ent dešifreerimine on vaeva väärt. Müller räägib siin 1602. aasta sügisesest hirmsast tuulest ja maavärisemisest, mis purustas laevu nii merel kui ka sadamas, lõhkus maju ning aedu.

Samast jutlusest saame lugeda muudestki linna tabanud hädadest: sõjast, näljast ja haigustest. Inimesed olevat lausa surnute luid närinud. 6. juuni varahommikul olnud taevas kolm päikest ja vikerkaar nagu Poola saabel. Mülleril tuli ühe kuu jooksul matta üle 400 inimese.

Peale kõigi nende hädade pöörab Müller tähelepanu ka inimeste kehvale loomusele, rikaste ahnusele: “Mine rikka ahnepäitsu juurde ja palu, et ta sind ühe vaka rukki või odraga aitaks, peagi kuuled sa, et ta end palju vaesemaks teeb, kui sina oled. Kui sa palud, et ta sind ühe vakaga aitaks, siis ütleb rikas: “Mina peaks sind vaka rukkiga aitama? Mul pole endalgi ühtki peotäit.””

Kõik see traagika on jutluses seotud tollal laialt levinud viimsepäeva-ootusega, mis omamoodi andis kannatusele mõtte. Viimsepäeva lähedus innustas evangeeliumi kuulutama, et kõik saaksid päästetud, ja kuulutada tuli inimeste emakeeles, nagu Martin Luther oli nõudnud. Nõnda siis – keset häda ja viletsust evangeeliumi kuulutades – pandigi alus eestikeelsele kirjasõnale, eesti keele arenemisele kultuurkeeleks.

(Georg Mülleri jutluste ümberpanekud tänapäevasesse eesti keelde on ilmunud “Eesti mõtteloo” sarjas: K. Habicht, V.-L. Kingisepp, J. Peebo, K. Prillop (koost.), Georg Müller, Jutluseraamat, Tartu: Ilmamaa, 2007).

Kommentaarid