Otse põhisisu juurde

Valve-Liivi Kingisepp: "Eesti kultuuri vundamenti tuleb tunda."

“Mäletan ühe kaunima tegevusena elus, kui jõudsime Georg Mülleri jutluste juurde. Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, pidas [aastatel 1600–1606] 39 jutlust eesti keeles, ja need on säilinud – 35 vihikut Tallinna linnaarhiivis. Käisin neid seal lugemas. Käed värisevad, kui vaatad neid, keerad lehte ja lehtede vahel on veel liiva [...] Ja mõtled siis, et 400 aastat tagasi kirjutati eestlastest kuulajatele eesti keeles need tekstid, need mõtted; see on samal ajal, kui Shakespeare kirjutas oma “Hamleti” ja Cervantes “Don Quijote” [...] Mõtled, et ka meil on olnud inimesi, kes meie keelt on pidanud nii tähtsaks, et seda on kirja pandud ja selles keeles on jumalasõna jagatud.”

Nii rääkis eile “Kajalugude” saates minu õpetaja, vana kirjakeele uurija, imeline ja alati innustav Valve-Liivi Kingisepp. Juttu on vana kirjakeele uurimise traditsioonist Tartu Ülikoolis, peahoone põlengust, soomlaste innukusest eesti keele õppimisel, Gorbatšovist, Väljasest, laulupidudest ja paljust muust põnevast.

Pildil on katkend Georg Mülleri jutlusest, mille ta pidas 17. juulil 1603. aastal. Pole just lihtsaimini loetav käekiri, ent dešifreerimine on vaeva väärt. Müller räägib siin 1602. aasta sügisesest hirmsast tormist, mis pani maa värisema, purustas laevu nii merel kui ka sadamas, lõhkus maju ja aedu.

Samast jutlusest saame lugeda muudestki linna tabanud hädadest: sõjast, näljast ja haigustest. Inimesed olevat lausa surnute luid närinud. 6. juuni varahommikul olnud taevas kolm päikest ja vikerkaar nagu Poola saabel. Mülleril tuli ühe kuu jooksul matta üle 400 inimese.

Peale kõigi nende hädade pöörab Müller tähelepanu ka inimeste kehvale loomusele, rikaste ahnusele: “Mine rikka ahnepäitsu juurde ja palu, et ta sind ühe vaka rukki või odraga aitaks, peagi kuuled sa, et ta end palju vaesemaks teeb, kui sina oled. Kui sa palud, et ta sind ühe vakaga aitaks, siis ütleb rikas: “Mina peaks sind vaka rukkiga aitama? Mul pole endalgi ühtki peotäit.””

Kõik see traagika on jutluses seotud tollal laialt levinud viimsepäeva-ootusega, mis omamoodi andis kannatusele mõtte. Viimsepäeva lähedus innustas evangeeliumi kuulutama, et kõik saaksid päästetud, ja kuulutada tuli inimeste emakeeles, nagu Martin Luther oli nõudnud. Nõnda siis – keset häda ja viletsust evangeeliumi kuulutades – pandigi alus eestikeelsele kirjasõnale, eesti keele arenemisele kultuurkeeleks.

Külli Prillop

Georg Mülleri jutluste ümberpanekud tänapäevasesse eesti keelde on ilmunud “Eesti mõtteloo” sarjas: K. Habicht, V.-L. Kingisepp, J. Peebo, K. Prillop (koost.), Georg Müller, Jutluseraamat, Tartu: Ilmamaa, 2007.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tere jumalime! ehk Kuhu kadus ütte koma

Kreutzwald ei pannud tervitusse “Tere jumalime!” koma, sest “jumalime” pole siin ei üte ega liitsõna “jumal” + “ime”. Kui Kalevipoeg Soome sepa juurde jõudis, tervitas ta kombekohaselt: “Tere, seppa! Taara appi targa tööde toimetusel ...” Sepp vastas: “Tere jumalime, venda!” Kas sepp oli külalise saabumise peale üllatunud? Kas Kalevipoja tulek oli tema jaoks nagu ime? Tänapäeval Kreutzwaldi poolteise sajandi vanust teksti lugedes nii tõesti tundub – milleks muidu kasutada sõna ime . Ent miks siis pole jumalime komaga eraldatud, nagu üte olema peaks? Üte on lausesse kiiluna lisatud sõna, fraas või nimi, mis näitab, kelle või mille poole pöördutakse. Muust lausest eraldatakse üte koma(de)ga, näiteks tere, sepp! Koma ärajätmine võib muuta tähendust: Taara, meile appi! ning Taara meile appi! pole üks ja seesama. Esimene neist on otse jumalale suunatud käsk Taara, tule meile appi! teine aga tagasihoidlik soov Taara tulgu meile appi! Kreutzwald ei pannud tervitusse Tere jumalime! kom

„Püha öö, õnnistud öö“ kõlas eesti keeles juba enne esimest laulupidu

Eesti keelde on „Püha öö“ tõlgitud vähemalt kolmel-neljal korral. Need erinevad tõlkeversioonid on omavahel segunenud, vanematest variantidest on õnnestunumad kohad uuematesse üle võetud, vanapäraseid keelendeid on aeg-ajalt püütud uuematega asendada.  „Püha öö“ enim tuntud tõlkel („Kiriku laulu- ja palveraamatu“ variandil 32A) päris ainuautorit polegi, kuigi laulusõnade juurde tavatsetakse märkida Karl August Hermanni nimi. Vanaaegne vorm  õnnistud  muudab aga ebatõenäoliseks, et tõlkija on kas Hermann või mõni muu mõjukas keelemees 1870.–1880. aastatel.  Eesti Kirjameeste Selts oli 1872. aastal otsustanud, et ta -liitelistest tegusõnadest ei tohiks ta -silpi üheski vormis ära jätta. Niisiis, öeldagu ja kirjutatagu õnnistatud , mitte õnnistud . 1886. aastal heitis just Hermann Piibli uude kirjaviisi ümberpanijatele ja keeleliste pisikohenduste tegijatele ette, et ta -tegusõnade tud -vormid on parandamata unustatud. [1] Hermann poleks soosinud laulusõnu kujul püha öö, õnnistud öö.  (H

Laadivahelduse mõistatus ja vigased laulusõnad kadunud kirikuraamatust

Eesti keeles on täpselt üks sõna, mille käänamisel võivad muutuda kõik häälikud: nimetavas käändes idu , omastavas käändes eo . Põhjuseks on laadivaheldus – mõnes sõnavormis kaob või teiseneb esisilbi järel paiknev g , b , d või s (näiteks tegu : teo , tuba : toa , sadu : saju , käsi : käe ). Sulghäälikute nõrgenemine ja kadu heliliste häälikute kõrvalt on maailma keeltes tavaline. Läänemeresoome keeltes kehtib sellele nõrgenemisele küll üks üsna haruldane piirang: sulghäälik säilis lahtise silbi alguses (st silbis, kus lisaks sulghäälikule oli veel ainult üks lühike täishäälik, nagu silpides  ga , gi , du jt), ent seegi on muude hääldustendentsidega seletatav. Niisiis, nimetavas käändes oli vanasti idu ja on ka praegu idu , sest silp du on lahtine. Omastavas käändes oli vanasti idun ja praegu on eo , sest silp dun ei ole lahtine. n on siin omastava käände lõpp, mis on eesti keelest kadunud. Täishäälikud on muutunud ( iu asemel eo ), sest nii on hõlpsam hääldada. (Olgu ka mai

Töine aovargus ehk Kuidas me vanu tekste arusaadavamaks muudame

Georg Müller  kirjutas 1601. aastal  „rawo ninck roimo kaas“. Arusaamatu? Selleks, et 17. ja 18. sajandi eestikeelsed tekstid oleks praegustele huvilistele mõistetavad, peame need tekstid märgendama. Kõige lihtsamal juhul tähendab märgendamine tekstisõnale tänapäevakeelse märksõna lisamist. Mülleri rawo on rahu , ninck on ning , roimo on rõõm ja kaas on kaasaütleva käände lõpp -ga , nii et rawo ninck roimo kaas tähendab ’rahu ning rõõmuga’. Üksikasjalisemat märgendust vajavad keeleteadlased. Tänapäeval on moes mahukatele andmetele tuginevad uuringud. Keeleteaduses tähendab see suurte keelekogude ehk keelekorpuste kasutamist. Hea korpus on põhjalikult märgendatud: igale tekstisõnale on lisaks tema märksõnale määratud ka sõnaliik, morfoloogiline vorm jpm vajalikku keelelist infot. Tänapäeva kirjakeele korpused sisaldavad sadu miljoneid tekstisõnu ja märgendatakse neid automaatselt. Automaatne märgendus on võimalik, sest me teame iga kirjakeelse sõna igat kirjakeelset muutevormi ja

Eesti keele mäng "LOoOM"

Nagu TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi Facebook’i lehelt juba lugeda võis, sai äsja valmis eesti keele mäng „LOoOM ehk Leia Oma loOM“, mille koos Miina Norvikuga kokku panime. Praeguseks on esimesed komplektid juba auhindadena väljagi jagatud.  Uus idee ei sünni vist kunagi tühjalt kohalt. „LOoOMa“ mõte hakkas looma kahest tuntud mängust: esiteks „Set“, mis on olnud väga popp lingvistikalaagris osalenud noorte seas ja mullegi kangesti meeldib, ning teiseks lihtne ja kiire „Dobble“. Muidugi on „LOoOM“ neist mõlemast päris erinev. Kuidas meie uus mäng täpselt käib, las jääb aga praegu veel üllatuseks. Kõige keerulisem oli välja mõelda algoritm, mismoodi paigutada 30 loomanimetust 60 mängukaardile, nii et igaüht esineks täpselt kuus korda ja igal kaardil oleks esindatud täpselt kolm erinevat looma. Lisaks tuli välja arvutada seegi, mitu kaarti peab mängus olema, et piisavalt suure tõenäosusega moodustuks kaartidest paarid ja mäng liialt toppama ei jääks. Palju keerulisi arvutusi üh

Kuidas vanasti pannkooke küpsetati?

Võta 7 muna, aga jäta 3 munavalget välja, ja vispelda neid sellise koguse jahuga, et tainas tunduks parajalt paks. Vala sinna sisse üks kortel [u 300 gr] sulavõid ja pool toopi [u 600 gr] rõõska piima, aga natuke haaval, et tainas ei läheks tükki. Kui kõik on kenasti vispeldatud, siis tee pannkoogipann hästi kuumaks, võia seda ainult enne esimest küpsetamist, ja küpseta kooke tasase tule peal, nõnda nagu see viis on. Mida vähem jahu kasutad, seda parem, ja koogid peab tegema nii õhukeseks kui vähegi võimalik. Nii õpetas pannkooke tegema Cajsa Warg, kelle rootsikeelse kokaraamatu tõlkis eesti keelde Johann Lithander 1781. aastal. Raamat oli mõeldud eelkõige mõisates teenivatele eestlastest kokkadele ja selles on kokku ligi 1000 retsepti, sh kümme erinevat toitu angerjast, kolmteist toitu härjalihast, neli laanepüü-rooga, mitmeid pasteete, rulaade, želeesid, souste, kooke, pudinguid. Tõlkija Lithander kirjutas eessõnas (kirjaviis ja morfoloogia tänapäevastatud): “Seesinane raamat on juba

Pääsukeste talveuni järvemudas ehk Kes oli vanasti kõige targem

Asju, mida mitte ükski inimene ei tea, on vististi lõpmatu hulk. Ja kui lõpmatusest natuke ära võtta jääb järele ikkagi lõpmatus. 200 aastat tagasi ei teatud näiteks seda, mis saab pääsukestest talvel. Kas nad jäävad talveunne või lendavad lõunasse? Kas nii pisike õrn linnuke üldse jaksaks säärase pika teekonna läbida? Vaevalt. Ju pääsukesed siis ikka on talvel surnud või magavad kusagil peidus ja ärkavad kevadel taas. Eks ole selline kevadine ülesärkamine ju looduses tavaline, mõteldi tol ajal. Pääsukeste kevadist elluärkamist mainiti vanal ajal jutlusteski, et tuua paralleele Kristuse ülestõusmisega. Seda tegi ka Tallinna Püha Vaimu koguduse hingekarjane Georg Müller 1606. aastal.  Nii ammu, et sõna pääsuke päris tänapäevasel kujul polnud ehk veel olemaski, öeldi pääskline, pääsklane, päästlane vms. „Tõepoolest, õpetus liha ülestõusmisest on raske asi uskuda ning ei ole ka ükski asi raskem uskuda kui see, et me viimselpäeval üles tõuseme,“ [1] möönab Müller, ja siis tõdeb

"Püha öö" sõnad – kuus varianti 19. sajandist

„Püha öö“ on tõlgitud enam kui 330 keelde , sadu tõlkeid saab lugeda JAK Olivieri veebilehelt . Esimese tõlke eesti keelde avaldas Aleksander Leopold Paulsen 1853. aastal. Teise Karl August Hermann 1875. aastal. Järgmised kaks ilmusid aastal 1890, üks Johann Klaanmanni, teine Friedrich Brandti välja antud kogumikus. Juba 1897. aastal trükiti uus Hermanni tõlge. Võib-olla on kusagil mõni variant veel. Sõnad, mida tänapäeval lauldakse, on aga kokku pandud peaaegu kõigist nimetatuist (vt tabelit loo lõpus). Õigem oleks vist öelda, et mitte kokku pandud, vaid iseenesest rahva suus kokku sulanud. Paulseni tõlkest kirjutasin jõulude ja uusaasta vahel, vt siit . Karl August Hermanni tõlgetest ja ühest keelelisest seisukohast Oleks ebaõiglane jätta välja toomata, milline osa „Püha öö“ sõnadest pärineb Karl August Hermannilt. Tema esimene tõlge on neljasalmiline ja ilmus laulikus „Koori ja kooli kannel“ (1875). Teine on kolmesalmiline ja avaldatud laulikus „Ilu-hääled“ (1897). Saksakeelne orig