Otse põhisisu juurde

"Püha öö" sõnad – kuus varianti 19. sajandist

„Püha öö“ on tõlgitud enam kui 330 keelde, sadu tõlkeid saab lugeda JAK Olivieri veebilehelt. Esimese tõlke eesti keelde avaldas Aleksander Leopold Paulsen 1853. aastal. Teise Karl August Hermann 1875. aastal. Järgmised kaks ilmusid aastal 1890, üks Johann Klaanmanni, teine Friedrich Brandti välja antud kogumikus. Juba 1897. aastal trükiti uus Hermanni tõlge. Võib-olla on kusagil mõni variant veel. Sõnad, mida tänapäeval lauldakse, on aga kokku pandud peaaegu kõigist nimetatuist (vt tabelit loo lõpus). Õigem oleks vist öelda, et mitte kokku pandud, vaid iseenesest rahva suus kokku sulanud.

Paulseni tõlkest kirjutasin jõulude ja uusaasta vahel, vt siit.

Karl August Hermanni tõlgetest ja ühest keelelisest seisukohast

Oleks ebaõiglane jätta välja toomata, milline osa „Püha öö“ sõnadest pärineb Karl August Hermannilt. Tema esimene tõlge on neljasalmiline ja ilmus laulikus „Koori ja kooli kannel“ (1875). Teine on kolmesalmiline ja avaldatud laulikus „Ilu-hääled“ (1897). Saksakeelne originaal oli muide kuuesalmiline ning üleilmselt on sellest käiku läinud salmid 1, 6 ja 2, just selles järjestuses.


Hermann 1875

Hermann oli muu hulgas ka keelemees, esimese eestikeelse eesti keele grammatika autor. Keelemehena ei saanud ta leppida vormiga õnnistud, kuigi oma esimeses tõlkes oli seda ka ise kasutanud.

Selliste lühendatud tud-vormide (nagu õnnistatud asemel õnnistud) haritud keelde sobimatuse teema oli tõstatanud Jakob Hurt 1872. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi teisel koosolekul. Hurt kirjutas: „Mõnikord sünnib lühenduse läbi ütlemisi, mis otse inetumad kuulda, nagu ütlemine: „temal on laps ära imetud.“ Kes „imeb“ siis last? Last ei „imeta“, waid „imetatakse“, „laps on temal äraimetatud“, „last imetatagu“, „laps on imetataw“ (mitte „imetaw“) j. n. e.“ (EKmsA 1873: 77).

1886. aastal pöörati tatud-vormide küsimusele taas tähelepanu, sest plaaniti välja anda uues kirjaviisis Piibel. Komisjon, mis otsustas vajalike keeleliste muudatuste üle ja kuhu kuulus ka Jakob Hurt, jättis varem soovitatud tatud-vormid esialgu kasutusele võtmata. See ei meeldinud Hermannile, kes kirjutas komisjoni otsuse peale: „Kõik muutused, mis teaduse põhjal keele ja kirjawiisi selgemaks teewad, peaksiwad ka Eesti keeles tehtud saama. Kahju, et seda ei saa tehtama. [...] Lõpud -wad, -tatakse ja -tatud on ülemal seiswate otsuste järel maha jäetud kirjutada, ehk küll õp. Dr. Hurt ise nende eest seisis ja Kirjameeste selts tema juhatuse all otsuseks wõttis neid kirjakeeleski tarwitada“ (Hermann 1886).

Seepärast parandaski Hermann oma „Püha öö“ uuemas tõlkes õnnistud asemele õndsalik, mis oli tollal üsna kasutatav sõna.


Hermann 1897

Hermanni tõlgetest on tänini püsinud fraas patuste rõõm ja tema algse tõlke neljas salm mõningate muudatustega. On huvitav, et Hermann ise jättis oma uuemast tõlkest algse neljanda salmi välja, eelistades kolmandat.

„Püha öö“ teine salm, Friedrich Brandt ja veel üks Hermanni seisukoht

Kõige suurem parandus, mille Hermann oma laulusõnadesse sisse viis, oli kogu teise salmi väljavahetamine. Ent teise salmi uus versioon pole Hermanni enda sõnastatud või vähemalt pole Hermann ise seda esimesena avaldanud.

Seitse aastat enne Hermanni „Ilu-hääli“ oli Friedrich Brandt välja andnud raamatukese „Jõulu-Ingel, ehk Armsad laulud Jeesuse sündimisest. Jõulu kingituseks“ teise osa, kus on kahesalmiline „Püha öö“. Hermanni uus teine salm on mõnesõnaliste erinevustega just seesama mis Brandti teine salm. Tänapäevane teine salm on samuti Brandtilt, aga ühe Hermannile kuuluva parandusega.


Brandt 1890

Friedrich Brandt (Priidik Prants) oli kirjamees, kes andis välja üle 50 eestikeelse raamatukese: nii luuletusi kui jutustusi, nii tõlkeid kui algupärast, nii vaimulikku kui ka ilmalikku. Omal ajal ilmus tema raamatutest ohtralt kordustrükke ja rahvas luges neid suure isuga.

Karl August Hermann on aga „Eesti kirjanduse ajaloos“ (1898) Brandti osas üpriski kriitiline: „Luuletustest on ütelda, et nad wälise koore poolest walju arwustuse nõudmisel mitte seisma ei wõi jääda. Ka sisu poolest puudub sagedasti tuum ja luuleline hoog. Siisgi ei wõi salata, et Brandt’i nii hästi waimuliku kui ka luulelise sisuga kirjad kombelisel otstarbel on Eesti rahwale kasu ja lõbu saatnud ja hääks juhiks ja meelelahutajaks olnud.“

„Püha öö“ eestikeelsed sõnad jäid siiski püsima suuremas osas just nii, nagu Brandt nad avaldas, mitte Hermanni moodi.


Brandt 1890

Pisike kõrvalmärkus

1853. aastal ilmunud Paulseni laulikus pole midagi öeldud laulu algupära kohta. 1873. aastal on seda nimetatud saksa rahvalauluks. 1875. aastal on Hermann laulu juurde märkinud, et tegu on vaimuliku rahvaviisiga Zillertalist. Brandt on 1890. aastal sõnade juurde lisanud, et lauldagu omal viisil, Klaanmannil pole viisi kohta üldse mitte midagi. Helilooja F. X. Gruberini jõuti Eestis alles 1897. aasta väljaannetes.

Tabel. "Püha öö" tõlked 19. sajandil

Paulsen 1853 Hermann 1875 Klaanmann 1890
Püha öö, õnnistud öö!
Kõik hingab, valvavad
Vaga Maria Joosepiga.
Ela lapsuke sõime sees,
Maga sa rahu sees.
Maga sa rahu sees.
Püha öö! õnnistud öö!
Hingab kõik, valvavad
Josep, Maria lauda sees,
Sõimes Jeesuke nende ees.
Maga, Sa, patuste rõõm!
Maga, Sa, patuste rõõm!
Vaikne öö, Õnnistud öö!
Suur on Jumala ime töö,
Täna Petlemas Juudamaal,
Alvas lautas on Marial
Sündinud patuste rõõm.
Sündinud patuste rõõm.
Püha öö, õnnistud öö!
Karjastel’ laulavad
Pühad inglid halleluuja,
Toovad rõõmsaste sõnumid:
Laps teile sündinud.
Laps teile sündinud.
Püha öö! õnnistud öö!
Ilmut’ud karjastel;
Halleluja siis taevast sääl
Hüüab rõõmsaste inglite hääl:
Kristus, see Päästja on tuln’d,
Kristus, see Päästja on tuln’d!
Vaike öö, Õnnistud öö!
Inglid laulavad rõõmsaste,
Karjastele nad ütlevad,
Et nad Petlema lähevad,
Kristus on sündinud teil’!
Kristus on sündinud teil’!
Püha öö, õnnistud öö!
Meile tõid Päästajat.
Jumalale nüüd olgo au,
Inimestest ka hea meel.
Rahu maailma peal.
Rahu maailma peal.
Püha öö! õnnistud öö!
Issa Poeg sündin’d meil’;
Üksnes armastus Teda on an’d,
et Ta maailma patud on kann’d.
Temale andgem nüüd auu!
Temale andgem nüüd auu!
Vaikne öö, Õnnistud öö!
Rõemu kuulutad kõigile,
Laulgem Loojale lõpmata!
Auu ja kiitus, halleluja!
Kristus on sündinud meil’!
Kristus on sündinud meil’!
Püha öö! õnnistud öö!
Kes Sa meil’ ilmutand
Issa armu, mis kõikidele
Saadab õnnistust täieste.
Laulgem sest Halleluja!
Laulgem sest Halleluja!

Brandt 1890 Hermann 1897 Гусли 1897
Vaikne öö, õnnistud öö!
Kõik on maas, rahu sees;
Joosep valvab ja Marial veel
Hingab Jeesuke põlvede peal;
Maga patuste rõõm!
Maga patuste rõõm!
Püha öö, õndsalik öö!
Hingab kõik, valvavad
Josep, Maria lauda sees,
Sõimes Jeesuke nende ees;
Maga patuste rõõm,
Maga, patuste rõõm!
Püha öö, õnnistud öö!
Kõik on maas rahu sees,
Joosep walwab ja Marial veel
Hingab lapsuke põlvede peal;
Maga patuste rõõm,
Maga, patuste rõõm!
Vaikne öö, õnnistud öö!
Ingli heal, välja peal
Laulab rõõmustes: Halleluja,
Annab teada karjastel ka:
Kristus sündinud teil’!
Kristus sündinud teil’!
Püha öö, õndsalik öö!
Ingli hääl pilve pääl
laulab hõisates halleluja,
annab teada nüüd karjastel’ ka:
Kristus sündinud teil’,
Kristus sündinud teil’!
Püha öö, õnnistud öö!
Ingli heal wälja peal
laulab hõisates: halleluuja,
annab teada nüüd karjastel ka:
Kristus sündinud teil’,
Kristus sündinud teil’!
Püha öö, õndsalik öö!
Isa poeg sündin’d meil’;
üksnes armastus teda on a’an’d,
et on päästjaks ta ilmale saan’d.
Talle andkem nüüd auu,
talle andkem nüüd auu!

Külli Prillop

Paulsen, Aleksander Leopold, 1853. 40 Laulo nore rahwa kassuks ja römuks, ühhe ehk kahhe heälega laulda, mis kirja pannud Aleksander Leopold Paulsen. Tallinn: F. Wassermann.
Hermann, Karl August 1875. Koori ja kooli kannel. Esimene anne. Wälja walitud mitme häälega segakoorilaulud, mis kõigile lauluarmastajatele iseäranis aga Eesti kihelkonna- ja külakoolidele on kokku pannud K. A. Hermann. Tartu: H. Laakmann.
Klaanmann, Johann 1890. Laulud Talle kiituseks. Teine anne, kirja pannud J. Klanmann. Tallinn: J. Klaanmann.
Brandt, Friedrich 1890. Jõulu-Ingel, ehk Armsad laulud Jeesuse sündimisest. Jõulu kingituseks. 2. anne. Tallinn: A. Mickwitz.
Hermann, Karl August 1897. Laulude raamat. Ilu-hääled, kooli, kiriku, kodu, konzerdi ja pidu tarwituseks kokku seadnud ja välja andnud dr. K. A. Hermann. Jurjew: K. A. Hermann.
Гусли 1897 = Гусли. Koraalid ja Eesti rahwalaulud. [Koostanud G. Pärn] Riia: W. Mellin.

EKmsA 1873 = Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat. Tartu.
Hermann, Karl August 1886. [Uus Testament uues kirjawiisis. – Postimees, 5.7.1886.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tere jumalime! ehk Kuhu kadus ütte koma

Kreutzwald ei pannud tervitusse “Tere jumalime!” koma, sest “jumalime” pole siin ei üte ega liitsõna “jumal” + “ime”. Kui Kalevipoeg Soome sepa juurde jõudis, tervitas ta kombekohaselt: “Tere, seppa! Taara appi targa tööde toimetusel ...” Sepp vastas: “Tere jumalime, venda!” Kas sepp oli külalise saabumise peale üllatunud? Kas Kalevipoja tulek oli tema jaoks nagu ime? Tänapäeval Kreutzwaldi poolteise sajandi vanust teksti lugedes nii tõesti tundub – milleks muidu kasutada sõna ime . Ent miks siis pole jumalime komaga eraldatud, nagu üte olema peaks? Üte on lausesse kiiluna lisatud sõna, fraas või nimi, mis näitab, kelle või mille poole pöördutakse. Muust lausest eraldatakse üte koma(de)ga, näiteks tere, sepp! Koma ärajätmine võib muuta tähendust: Taara, meile appi! ning Taara meile appi! pole üks ja seesama. Esimene neist on otse jumalale suunatud käsk Taara, tule meile appi! teine aga tagasihoidlik soov Taara tulgu meile appi! Kreutzwald ei pannud tervitusse Tere jumalime! kom

„Püha öö, õnnistud öö“ kõlas eesti keeles juba enne esimest laulupidu

Eesti keelde on „Püha öö“ tõlgitud vähemalt kolmel-neljal korral. Need erinevad tõlkeversioonid on omavahel segunenud, vanematest variantidest on õnnestunumad kohad uuematesse üle võetud, vanapäraseid keelendeid on aeg-ajalt püütud uuematega asendada.  „Püha öö“ enim tuntud tõlkel („Kiriku laulu- ja palveraamatu“ variandil 32A) päris ainuautorit polegi, kuigi laulusõnade juurde tavatsetakse märkida Karl August Hermanni nimi. Vanaaegne vorm  õnnistud  muudab aga ebatõenäoliseks, et tõlkija on kas Hermann või mõni muu mõjukas keelemees 1870.–1880. aastatel.  Eesti Kirjameeste Selts oli 1872. aastal otsustanud, et ta -liitelistest tegusõnadest ei tohiks ta -silpi üheski vormis ära jätta. Niisiis, öeldagu ja kirjutatagu õnnistatud , mitte õnnistud . 1886. aastal heitis just Hermann Piibli uude kirjaviisi ümberpanijatele ja keeleliste pisikohenduste tegijatele ette, et ta -tegusõnade tud -vormid on parandamata unustatud. [1] Hermann poleks soosinud laulusõnu kujul püha öö, õnnistud öö.  (H

Laadivahelduse mõistatus ja vigased laulusõnad kadunud kirikuraamatust

Eesti keeles on täpselt üks sõna, mille käänamisel võivad muutuda kõik häälikud: nimetavas käändes idu , omastavas käändes eo . Põhjuseks on laadivaheldus – mõnes sõnavormis kaob või teiseneb esisilbi järel paiknev g , b , d või s (näiteks tegu : teo , tuba : toa , sadu : saju , käsi : käe ). Sulghäälikute nõrgenemine ja kadu heliliste häälikute kõrvalt on maailma keeltes tavaline. Läänemeresoome keeltes kehtib sellele nõrgenemisele küll üks üsna haruldane piirang: sulghäälik säilis lahtise silbi alguses (st silbis, kus lisaks sulghäälikule oli veel ainult üks lühike täishäälik, nagu silpides  ga , gi , du jt), ent seegi on muude hääldustendentsidega seletatav. Niisiis, nimetavas käändes oli vanasti idu ja on ka praegu idu , sest silp du on lahtine. Omastavas käändes oli vanasti idun ja praegu on eo , sest silp dun ei ole lahtine. n on siin omastava käände lõpp, mis on eesti keelest kadunud. Täishäälikud on muutunud ( iu asemel eo ), sest nii on hõlpsam hääldada. (Olgu ka mai

Töine aovargus ehk Kuidas me vanu tekste arusaadavamaks muudame

Georg Müller  kirjutas 1601. aastal  „rawo ninck roimo kaas“. Arusaamatu? Selleks, et 17. ja 18. sajandi eestikeelsed tekstid oleks praegustele huvilistele mõistetavad, peame need tekstid märgendama. Kõige lihtsamal juhul tähendab märgendamine tekstisõnale tänapäevakeelse märksõna lisamist. Mülleri rawo on rahu , ninck on ning , roimo on rõõm ja kaas on kaasaütleva käände lõpp -ga , nii et rawo ninck roimo kaas tähendab ’rahu ning rõõmuga’. Üksikasjalisemat märgendust vajavad keeleteadlased. Tänapäeval on moes mahukatele andmetele tuginevad uuringud. Keeleteaduses tähendab see suurte keelekogude ehk keelekorpuste kasutamist. Hea korpus on põhjalikult märgendatud: igale tekstisõnale on lisaks tema märksõnale määratud ka sõnaliik, morfoloogiline vorm jpm vajalikku keelelist infot. Tänapäeva kirjakeele korpused sisaldavad sadu miljoneid tekstisõnu ja märgendatakse neid automaatselt. Automaatne märgendus on võimalik, sest me teame iga kirjakeelse sõna igat kirjakeelset muutevormi ja

Eesti keele mäng "LOoOM"

Nagu TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi Facebook’i lehelt juba lugeda võis, sai äsja valmis eesti keele mäng „LOoOM ehk Leia Oma loOM“, mille koos Miina Norvikuga kokku panime. Praeguseks on esimesed komplektid juba auhindadena väljagi jagatud.  Uus idee ei sünni vist kunagi tühjalt kohalt. „LOoOMa“ mõte hakkas looma kahest tuntud mängust: esiteks „Set“, mis on olnud väga popp lingvistikalaagris osalenud noorte seas ja mullegi kangesti meeldib, ning teiseks lihtne ja kiire „Dobble“. Muidugi on „LOoOM“ neist mõlemast päris erinev. Kuidas meie uus mäng täpselt käib, las jääb aga praegu veel üllatuseks. Kõige keerulisem oli välja mõelda algoritm, mismoodi paigutada 30 loomanimetust 60 mängukaardile, nii et igaüht esineks täpselt kuus korda ja igal kaardil oleks esindatud täpselt kolm erinevat looma. Lisaks tuli välja arvutada seegi, mitu kaarti peab mängus olema, et piisavalt suure tõenäosusega moodustuks kaartidest paarid ja mäng liialt toppama ei jääks. Palju keerulisi arvutusi üh

Kuidas vanasti pannkooke küpsetati?

Võta 7 muna, aga jäta 3 munavalget välja, ja vispelda neid sellise koguse jahuga, et tainas tunduks parajalt paks. Vala sinna sisse üks kortel [u 300 gr] sulavõid ja pool toopi [u 600 gr] rõõska piima, aga natuke haaval, et tainas ei läheks tükki. Kui kõik on kenasti vispeldatud, siis tee pannkoogipann hästi kuumaks, võia seda ainult enne esimest küpsetamist, ja küpseta kooke tasase tule peal, nõnda nagu see viis on. Mida vähem jahu kasutad, seda parem, ja koogid peab tegema nii õhukeseks kui vähegi võimalik. Nii õpetas pannkooke tegema Cajsa Warg, kelle rootsikeelse kokaraamatu tõlkis eesti keelde Johann Lithander 1781. aastal. Raamat oli mõeldud eelkõige mõisates teenivatele eestlastest kokkadele ja selles on kokku ligi 1000 retsepti, sh kümme erinevat toitu angerjast, kolmteist toitu härjalihast, neli laanepüü-rooga, mitmeid pasteete, rulaade, želeesid, souste, kooke, pudinguid. Tõlkija Lithander kirjutas eessõnas (kirjaviis ja morfoloogia tänapäevastatud): “Seesinane raamat on juba

Valve-Liivi Kingisepp: "Eesti kultuuri vundamenti tuleb tunda."

“Mäletan ühe kaunima tegevusena elus, kui jõudsime Georg Mülleri jutluste juurde. Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, pidas [aastatel 1600–1606] 39 jutlust eesti keeles, ja need on säilinud – 35 vihikut Tallinna linnaarhiivis. Käisin neid seal lugemas. Käed värisevad, kui vaatad neid, keerad lehte ja lehtede vahel on veel liiva [...] Ja mõtled siis, et 400 aastat tagasi kirjutati eestlastest kuulajatele eesti keeles need tekstid, need mõtted; see on samal ajal, kui Shakespeare kirjutas oma “Hamleti” ja Cervantes “Don Quijote” [...] Mõtled, et ka meil on olnud inimesi, kes meie keelt on pidanud nii tähtsaks, et seda on kirja pandud ja selles keeles on jumalasõna jagatud.” Nii rääkis eile “ Kajalugude ” saates minu õpetaja, vana kirjakeele uurija, imeline ja alati innustav Valve-Liivi Kingisepp. Juttu on vana kirjakeele uurimise traditsioonist Tartu Ülikoolis, peahoone põlengust, soomlaste innukusest eesti keele õppimisel, Gorbatšovist, Väljasest, laulupidudest ja palj

Pääsukeste talveuni järvemudas ehk Kes oli vanasti kõige targem

Asju, mida mitte ükski inimene ei tea, on vististi lõpmatu hulk. Ja kui lõpmatusest natuke ära võtta jääb järele ikkagi lõpmatus. 200 aastat tagasi ei teatud näiteks seda, mis saab pääsukestest talvel. Kas nad jäävad talveunne või lendavad lõunasse? Kas nii pisike õrn linnuke üldse jaksaks säärase pika teekonna läbida? Vaevalt. Ju pääsukesed siis ikka on talvel surnud või magavad kusagil peidus ja ärkavad kevadel taas. Eks ole selline kevadine ülesärkamine ju looduses tavaline, mõteldi tol ajal. Pääsukeste kevadist elluärkamist mainiti vanal ajal jutlusteski, et tuua paralleele Kristuse ülestõusmisega. Seda tegi ka Tallinna Püha Vaimu koguduse hingekarjane Georg Müller 1606. aastal.  Nii ammu, et sõna pääsuke päris tänapäevasel kujul polnud ehk veel olemaski, öeldi pääskline, pääsklane, päästlane vms. „Tõepoolest, õpetus liha ülestõusmisest on raske asi uskuda ning ei ole ka ükski asi raskem uskuda kui see, et me viimselpäeval üles tõuseme,“ [1] möönab Müller, ja siis tõdeb