Eesti keelde on „Püha öö“ tõlgitud vähemalt kolmel-neljal korral. Need erinevad tõlkeversioonid on omavahel segunenud, vanematest variantidest on õnnestunumad kohad uuematesse üle võetud, vanapäraseid keelendeid on aeg-ajalt püütud uuematega asendada.
„Püha öö“ enim tuntud tõlkel („Kiriku laulu- ja palveraamatu“ variandil 32A) päris ainuautorit polegi, kuigi laulusõnade juurde tavatsetakse märkida Karl August Hermanni nimi. Vanaaegne vorm õnnistud muudab aga ebatõenäoliseks, et tõlkija on kas Hermann või mõni muu mõjukas keelemees 1870.–1880. aastatel.
Eesti Kirjameeste Selts oli 1872. aastal otsustanud, et ta-liitelistest tegusõnadest ei tohiks ta-silpi üheski vormis ära jätta. Niisiis, öeldagu ja kirjutatagu õnnistatud, mitte õnnistud. 1886. aastal heitis just Hermann Piibli uude kirjaviisi ümberpanijatele ja keeleliste pisikohenduste tegijatele ette, et ta-tegusõnade tud-vormid on parandamata unustatud.[1] Hermann poleks soosinud laulusõnu kujul püha öö, õnnistud öö. (Hermanni tõlgetest kirjutan pikemalt mõni teine kord.)
„Püha öö“ tõlge pidi sündima varem, enne Hermanni. Aga kes tõlkis ja millal? Milline see esmatõlge oli ning kui palju sellest on alles praegustes laulusõnades?
„Püha öö, õnnistud öö“ – algsed sõnad, mida ei saa muuta
Ivar-Jaak Salumäe on oma traditsioonide üle mõtlema panevas kirjutises „Püha öö“ tõlgetest[2] maininud Reigi õpetaja Gustav Felix Rinne 1873. aastal ilmunud kogumikku „42 laulo soprani-, alti-, tenori- ja bassi-heälega laulda“. Enamik laulusõnu selles on Rinnelt eneselt, ent kahe loo juures seisab lakooniline märge „Paulsoni laulud“. Üks neist kahest on just „Püha öö“.
„Paulsoni laulud“ osutub Ambla õpetaja Aleksander Leopold Paulseni (1804–1877) lastelaulikuks „40 Laulo nore rahwa kassuks ja römuks, ühhe ehk kahhe heälega laulda“, mis on trükitud 1853. aastal. Siin ongi esimene teadaolev „Püha öö“ tõlge eesti keelde.
Paulseni avaldatud tõlge tänapäevases kirjaviisis:
Paulseni „Püha öö“ versioonist on tänapäevani kasutusse jäänud selle tõlke võib-olla kõige iseloomulikumad osad. Esiteks algusrida kujul püha öö, õnnistud öö. Teiseks Maarja ja Joosepi nimetamine. Saksakeelses originaalis on Traute, nochheilige Paar ilma nimedeta, nii nagu ka enamikus tõlgetes, sh vene, inglise, soome ja rootsi keeles.
Ükski katse algusrida muuta pole õnnestunud, olgu siis originaalilähedasemaks või keeleliselt kaasaegsemaks. 1890. aastal avaldati populaarses koolilaulikus tõlge, mis algas sõnadega vaikne öö, õnnistud öö, 1897. aastal trükiti K. A. Hermanni uued sõnad algusega püha öö, õndsalik öö, ent kestma need parandused ei jäänud. Ju oli laulurida püha öö, õnnistud öö rahvale omaks saanud juba 19. sajandi keskel.
Nõnda siis on „Püha öö“ eestikeelsed sõnad mingis osas just niisama vanad kui „Alg-Kalevipoeg“. Perno Postimees on mõned aastad noorem. Laulupidude traditsioon sündis aga alles 16 aastat hiljem.
Aleksander Leopold Paulsen, kes „Püha öö“ esmatõlke avaldas, ei ole niisama kuulus mees kui Karl August Hermann. On ehk isegi huvitav kokkusattumus, et nii nagu „Püha öö“ viisi autoriks on peetud heliloojat Michael Haydnit, mitte tavalist külakooliõpetajat Franz Xaver Gruberit, on ka sõnade eesti keelde tõlkijaks nimetatud tähtis ärkamisaja tegelane Hermann. Isegi kuningas Friedrich Wilhelm IV arvanud, et „Püha öö“ kirjutas Michael Haydn. F. X. Gruberini jõuti alles 1854.[3]
Kes oli Ambla õpetaja Paulsen?
Enne Paulsenit oli Ambla kogudus olnud viis aastat leseks, sest need, kes pidid õpetaja valima, läksid kahe noore kandidaadi pärast vaidlema. Viimaks ei saanud kumbki valitud, vaid mõlemad taganesid ise, vaidlejad leppisid ja hoopis Paulsen sai ametisse seatud.[4] Ehk oli seda viieaastast vaidlust vaja, et just Paulsenit ära oodata.
Paulsen teenis Amblas 42 ja pool aastat, kuni surmani, ning jõudis teha palju head. Veel 1931. aastal meenutab keegi amblalane Järva Teatajas teda kui armastatud kirikuõpetajat, laulukoori asutajat ja rahvakoolide isa. Paulseni õhutusel rajati koole ja võeti neis kasutusele Carl Robert Jakobsoni lugemik (varem õpiti lugemist Uuest ja Vanast Testamendist). Ometi olnud õpetaja Paulsenil ka oma pisike kiiks: ta ei nõustunud talulastele saksa nimesid panema.[5]
1869. aastal viis pastor Paulsen Ambla koolmeistrite laulukoori esimesele üldlaulupeole. Ta oli ise koorijuht, õpetas meestele viiuliga üksikud hääled selgeks, hoolitses reisikulude eest ja laskis omal kulul teha koorile sinimustvalge lipu, mis oli peol kaasas.[6]
Kooriga käidi esinemas linnarahvalegi, näiteks Rakveres ja Paides. Paraku sai see hea aeg otsa peagi pärast Paulseni surma. Uus noor õpetaja (kes tollaste seaduste järgi oli ka vallakoolide järelevalve teostaja) andis mõisnike survele järele ning keelas laulukoori harjutused, kuna need segavat koolitööd ja olevat üleüldse ajaraiskamine.[7]
Eesti Postimehes avaldatud järelehüüdes õpetaja Paulsenile[8] sooviti, et tema mälestust koguduses ei unustataks. Ei tea, kas keegi Amblas temast enam kõneleb nõnda nagu 1930ndatel, aga tema trükki antud „Püha öö“ algussõnu mäletatakse nüüd ja ikka ja mitte ainult Amblas.
Külli Prillop
[1] Hermann, Karl August 1886. Uus Testament uues kirjawiisis. – Postimees, 5. juuli 1886.
[2] Salumäe, Ivar-Jaak 2020. Meie ühine „Püha öö“ – Eesti Kirik, 12. veebruar 2020.
[3] „Stille Nacht! Heilige Nacht!“ und der fürsterzbischöfliche Hofmusikus Michael Haydn – DomQuartier Salzburg, https://www.domquartier.at/ (24.12.2021).
[4] Ristirahwa pühhapäwa leht, 8. mai 1877.
[5] Rahvasuu Ambla hingekarjastest – Järva Teataja, 15. jaanuar 1931.
[6] Tapa muuseumi koduleht, https://www.tapamuuseum.ee (24.12.2021).
[7] Järva Teataja, 23. juuni 1932.
[8] Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 25. mai 1877.
Keegi võiks nende vanade sõnadega salvestada seda laulu
VastaKustuta