Otse põhisisu juurde

„Püha öö, õnnistud öö“ kõlas eesti keeles juba enne esimest laulupidu

Eesti keelde on „Püha öö“ tõlgitud vähemalt kolmel-neljal korral. Need erinevad tõlkeversioonid on omavahel segunenud, vanematest variantidest on õnnestunumad kohad uuematesse üle võetud, vanapäraseid keelendeid on aeg-ajalt püütud uuematega asendada. 

„Püha öö“ enim tuntud tõlkel („Kiriku laulu- ja palveraamatu“ variandil 32A) päris ainuautorit polegi, kuigi laulusõnade juurde tavatsetakse märkida Karl August Hermanni nimi. Vanaaegne vorm õnnistud muudab aga ebatõenäoliseks, et tõlkija on kas Hermann või mõni muu mõjukas keelemees 1870.–1880. aastatel. 

Eesti Kirjameeste Selts oli 1872. aastal otsustanud, et ta-liitelistest tegusõnadest ei tohiks ta-silpi üheski vormis ära jätta. Niisiis, öeldagu ja kirjutatagu õnnistatud, mitte õnnistud. 1886. aastal heitis just Hermann Piibli uude kirjaviisi ümberpanijatele ja keeleliste pisikohenduste tegijatele ette, et ta-tegusõnade tud-vormid on parandamata unustatud.[1] Hermann poleks soosinud laulusõnu kujul püha öö, õnnistud öö. (Hermanni tõlgetest kirjutan pikemalt mõni teine kord.)

„Püha öö“ tõlge pidi sündima varem, enne Hermanni. Aga kes tõlkis ja millal? Milline see esmatõlge oli ning kui palju sellest on alles praegustes laulusõnades?


„Püha öö, õnnistud öö“ – algsed sõnad, mida ei saa muuta

Ivar-Jaak Salumäe on oma traditsioonide üle mõtlema panevas kirjutises „Püha öö“ tõlgetest[2] maininud Reigi õpetaja Gustav Felix Rinne 1873. aastal ilmunud kogumikku „42 laulo soprani-, alti-, tenori- ja bassi-heälega laulda“. Enamik laulusõnu selles on Rinnelt eneselt, ent kahe loo juures seisab lakooniline märge „Paulsoni laulud“. Üks neist kahest on just „Püha öö“. 

„Paulsoni laulud“ osutub Ambla õpetaja Aleksander Leopold Paulseni (1804–1877) lastelaulikuks „40 Laulo nore rahwa kassuks ja römuks, ühhe ehk kahhe heälega laulda“, mis on trükitud 1853. aastal. Siin ongi esimene teadaolev „Püha öö“ tõlge eesti keelde. 

"Püha öö" esimene tõlge eesti keelde (1853)

Paulseni avaldatud tõlge tänapäevases kirjaviisis:

Püha öö, õnnistud öö!
Kõik hingab, valvavad
Vaga Maria Joosepiga.
Ela lapsuke sõime sees,
Maga sa rahu sees.
Maga sa rahu sees.

Püha öö, õnnistud öö!
Karjastel’ laulavad
Pühad inglid halleluuja,
Toovad rõõmsasti sõnumid:
Laps teile sündinud.
Laps teile sündinud.

Püha öö, õnnistud öö!
Meile tõid Päästajat.
Jumalale nüüd olgo au,
Inimestest ka hea meel.
Rahu maailma peal.
Rahu maailma peal.

Paulseni „Püha öö“ versioonist on tänapäevani kasutusse jäänud selle tõlke võib-olla kõige iseloomulikumad osad. Esiteks algusrida kujul püha öö, õnnistud öö. Teiseks Maarja ja Joosepi nimetamine. Saksakeelses originaalis on Traute, nochheilige Paar ilma nimedeta, nii nagu ka enamikus tõlgetes, sh vene, inglise, soome ja rootsi keeles. 

Ükski katse algusrida muuta pole õnnestunud, olgu siis originaalilähedasemaks või keeleliselt kaasaegsemaks. 1890. aastal avaldati populaarses koolilaulikus tõlge, mis algas sõnadega vaikne öö, õnnistud öö, 1897. aastal trükiti K. A. Hermanni uued sõnad algusega püha öö, õndsalik öö, ent kestma need parandused ei jäänud. Ju oli laulurida püha öö, õnnistud öö rahvale omaks saanud juba 19. sajandi keskel.

Nõnda siis on „Püha öö“ eestikeelsed sõnad mingis osas just niisama vanad kui „Alg-Kalevipoeg“. Perno Postimees on mõned aastad noorem. Laulupidude traditsioon sündis aga alles 16 aastat hiljem.

Aleksander Leopold Paulsen, kes „Püha öö“ esmatõlke avaldas, ei ole niisama kuulus mees kui Karl August Hermann. On ehk isegi huvitav kokkusattumus, et nii nagu „Püha öö“ viisi autoriks on peetud heliloojat Michael Haydnit, mitte tavalist külakooliõpetajat Franz Xaver Gruberit, on ka sõnade eesti keelde tõlkijaks nimetatud tähtis ärkamisaja tegelane Hermann. Isegi kuningas Friedrich Wilhelm IV arvanud, et „Püha öö“ kirjutas Michael Haydn. F. X. Gruberini jõuti alles 1854.[3]

Kes oli Ambla õpetaja Paulsen? 

Enne Paulsenit oli Ambla kogudus olnud viis aastat leseks, sest need, kes pidid õpetaja valima, läksid kahe noore kandidaadi pärast vaidlema. Viimaks ei saanud kumbki valitud, vaid mõlemad taganesid ise, vaidlejad leppisid ja hoopis Paulsen sai ametisse seatud.[4] Ehk oli seda viieaastast vaidlust vaja, et just Paulsenit ära oodata. 

Paulsen teenis Amblas 42 ja pool aastat, kuni surmani, ning jõudis teha palju head. Veel 1931. aastal meenutab keegi amblalane Järva Teatajas teda kui armastatud kirikuõpetajat, laulukoori asutajat ja rahvakoolide isa. Paulseni õhutusel rajati koole ja võeti neis kasutusele Carl Robert Jakobsoni lugemik (varem õpiti lugemist Uuest ja Vanast Testamendist). Ometi olnud õpetaja Paulsenil ka oma pisike kiiks: ta ei nõustunud talulastele saksa nimesid panema.[5]

1869. aastal viis pastor Paulsen Ambla koolmeistrite laulukoori esimesele üldlaulupeole. Ta oli ise koorijuht, õpetas meestele viiuliga üksikud hääled selgeks, hoolitses reisikulude eest ja laskis omal kulul teha koorile sinimustvalge lipu, mis oli peol kaasas.[6]

Kooriga käidi esinemas linnarahvalegi, näiteks Rakveres ja Paides. Paraku sai see hea aeg otsa peagi pärast Paulseni surma. Uus noor õpetaja (kes tollaste seaduste järgi oli ka vallakoolide järelevalve teostaja) andis mõisnike survele järele ning keelas laulukoori harjutused, kuna need segavat koolitööd ja olevat üleüldse ajaraiskamine.[7]

Eesti Postimehes avaldatud järelehüüdes õpetaja Paulsenile[8] sooviti, et tema mälestust koguduses ei unustataks. Ei tea, kas keegi Amblas temast enam kõneleb nõnda nagu 1930ndatel, aga tema trükki antud „Püha öö“ algussõnu mäletatakse nüüd ja ikka ja mitte ainult Amblas.

Külli Prillop

[1] Hermann, Karl August 1886. Uus Testament uues kirjawiisis. – Postimees, 5. juuli 1886.

[2] Salumäe, Ivar-Jaak 2020. Meie ühine „Püha öö“ – Eesti Kirik, 12. veebruar 2020.

[3] „Stille Nacht! Heilige Nacht!“ und der fürsterzbischöfliche Hofmusikus Michael Haydn – DomQuartier Salzburg, https://www.domquartier.at/ (24.12.2021).

[4] Ristirahwa pühhapäwa leht, 8. mai 1877.

[5] Rahvasuu Ambla hingekarjastest – Järva Teataja, 15. jaanuar 1931.

[6] Tapa muuseumi koduleht, https://www.tapamuuseum.ee (24.12.2021).

[7] Järva Teataja, 23. juuni 1932.

[8] Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 25. mai 1877.

Kommentaarid

  1. Keegi võiks nende vanade sõnadega salvestada seda laulu

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Tere jumalime! ehk Kuhu kadus ütte koma

Kreutzwald ei pannud tervitusse “Tere jumalime!” koma, sest “jumalime” pole siin ei üte ega liitsõna “jumal” + “ime”. Kui Kalevipoeg Soome sepa juurde jõudis, tervitas ta kombekohaselt: “Tere, seppa! Taara appi targa tööde toimetusel ...” Sepp vastas: “Tere jumalime, venda!” Kas sepp oli külalise saabumise peale üllatunud? Kas Kalevipoja tulek oli tema jaoks nagu ime? Tänapäeval Kreutzwaldi poolteise sajandi vanust teksti lugedes nii tõesti tundub – milleks muidu kasutada sõna ime . Ent miks siis pole jumalime komaga eraldatud, nagu üte olema peaks? Üte on lausesse kiiluna lisatud sõna, fraas või nimi, mis näitab, kelle või mille poole pöördutakse. Muust lausest eraldatakse üte koma(de)ga, näiteks tere, sepp! Koma ärajätmine võib muuta tähendust: Taara, meile appi! ning Taara meile appi! pole üks ja seesama. Esimene neist on otse jumalale suunatud käsk Taara, tule meile appi! teine aga tagasihoidlik soov Taara tulgu meile appi! Kreutzwald ei pannud tervitusse Tere jumalime! kom

Laadivahelduse mõistatus ja vigased laulusõnad kadunud kirikuraamatust

Eesti keeles on täpselt üks sõna, mille käänamisel võivad muutuda kõik häälikud: nimetavas käändes idu , omastavas käändes eo . Põhjuseks on laadivaheldus – mõnes sõnavormis kaob või teiseneb esisilbi järel paiknev g , b , d või s (näiteks tegu : teo , tuba : toa , sadu : saju , käsi : käe ). Sulghäälikute nõrgenemine ja kadu heliliste häälikute kõrvalt on maailma keeltes tavaline. Läänemeresoome keeltes kehtib sellele nõrgenemisele küll üks üsna haruldane piirang: sulghäälik säilis lahtise silbi alguses (st silbis, kus lisaks sulghäälikule oli veel ainult üks lühike täishäälik, nagu silpides  ga , gi , du jt), ent seegi on muude hääldustendentsidega seletatav. Niisiis, nimetavas käändes oli vanasti idu ja on ka praegu idu , sest silp du on lahtine. Omastavas käändes oli vanasti idun ja praegu on eo , sest silp dun ei ole lahtine. n on siin omastava käände lõpp, mis on eesti keelest kadunud. Täishäälikud on muutunud ( iu asemel eo ), sest nii on hõlpsam hääldada. (Olgu ka mai

Töine aovargus ehk Kuidas me vanu tekste arusaadavamaks muudame

Georg Müller  kirjutas 1601. aastal  „rawo ninck roimo kaas“. Arusaamatu? Selleks, et 17. ja 18. sajandi eestikeelsed tekstid oleks praegustele huvilistele mõistetavad, peame need tekstid märgendama. Kõige lihtsamal juhul tähendab märgendamine tekstisõnale tänapäevakeelse märksõna lisamist. Mülleri rawo on rahu , ninck on ning , roimo on rõõm ja kaas on kaasaütleva käände lõpp -ga , nii et rawo ninck roimo kaas tähendab ’rahu ning rõõmuga’. Üksikasjalisemat märgendust vajavad keeleteadlased. Tänapäeval on moes mahukatele andmetele tuginevad uuringud. Keeleteaduses tähendab see suurte keelekogude ehk keelekorpuste kasutamist. Hea korpus on põhjalikult märgendatud: igale tekstisõnale on lisaks tema märksõnale määratud ka sõnaliik, morfoloogiline vorm jpm vajalikku keelelist infot. Tänapäeva kirjakeele korpused sisaldavad sadu miljoneid tekstisõnu ja märgendatakse neid automaatselt. Automaatne märgendus on võimalik, sest me teame iga kirjakeelse sõna igat kirjakeelset muutevormi ja

Kuidas vanasti pannkooke küpsetati?

Võta 7 muna, aga jäta 3 munavalget välja, ja vispelda neid sellise koguse jahuga, et tainas tunduks parajalt paks. Vala sinna sisse üks kortel [u 300 gr] sulavõid ja pool toopi [u 600 gr] rõõska piima, aga natuke haaval, et tainas ei läheks tükki. Kui kõik on kenasti vispeldatud, siis tee pannkoogipann hästi kuumaks, võia seda ainult enne esimest küpsetamist, ja küpseta kooke tasase tule peal, nõnda nagu see viis on. Mida vähem jahu kasutad, seda parem, ja koogid peab tegema nii õhukeseks kui vähegi võimalik. Nii õpetas pannkooke tegema Cajsa Warg, kelle rootsikeelse kokaraamatu tõlkis eesti keelde Johann Lithander 1781. aastal. Raamat oli mõeldud eelkõige mõisates teenivatele eestlastest kokkadele ja selles on kokku ligi 1000 retsepti, sh kümme erinevat toitu angerjast, kolmteist toitu härjalihast, neli laanepüü-rooga, mitmeid pasteete, rulaade, želeesid, souste, kooke, pudinguid. Tõlkija Lithander kirjutas eessõnas (kirjaviis ja morfoloogia tänapäevastatud): “Seesinane raamat on juba

Valve-Liivi Kingisepp: "Eesti kultuuri vundamenti tuleb tunda."

“Mäletan ühe kaunima tegevusena elus, kui jõudsime Georg Mülleri jutluste juurde. Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja, pidas [aastatel 1600–1606] 39 jutlust eesti keeles, ja need on säilinud – 35 vihikut Tallinna linnaarhiivis. Käisin neid seal lugemas. Käed värisevad, kui vaatad neid, keerad lehte ja lehtede vahel on veel liiva [...] Ja mõtled siis, et 400 aastat tagasi kirjutati eestlastest kuulajatele eesti keeles need tekstid, need mõtted; see on samal ajal, kui Shakespeare kirjutas oma “Hamleti” ja Cervantes “Don Quijote” [...] Mõtled, et ka meil on olnud inimesi, kes meie keelt on pidanud nii tähtsaks, et seda on kirja pandud ja selles keeles on jumalasõna jagatud.” Nii rääkis eile “ Kajalugude ” saates minu õpetaja, vana kirjakeele uurija, imeline ja alati innustav Valve-Liivi Kingisepp. Juttu on vana kirjakeele uurimise traditsioonist Tartu Ülikoolis, peahoone põlengust, soomlaste innukusest eesti keele õppimisel, Gorbatšovist, Väljasest, laulupidudest ja palj

Eesti keele mäng "LOoOM"

Nagu TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi Facebook’i lehelt juba lugeda võis, sai äsja valmis eesti keele mäng „LOoOM ehk Leia Oma loOM“, mille koos Miina Norvikuga kokku panime. Praeguseks on esimesed komplektid juba auhindadena väljagi jagatud.  Uus idee ei sünni vist kunagi tühjalt kohalt. „LOoOMa“ mõte hakkas looma kahest tuntud mängust: esiteks „Set“, mis on olnud väga popp lingvistikalaagris osalenud noorte seas ja mullegi kangesti meeldib, ning teiseks lihtne ja kiire „Dobble“. Muidugi on „LOoOM“ neist mõlemast päris erinev. Kuidas meie uus mäng täpselt käib, las jääb aga praegu veel üllatuseks. Kõige keerulisem oli välja mõelda algoritm, mismoodi paigutada 30 loomanimetust 60 mängukaardile, nii et igaüht esineks täpselt kuus korda ja igal kaardil oleks esindatud täpselt kolm erinevat looma. Lisaks tuli välja arvutada seegi, mitu kaarti peab mängus olema, et piisavalt suure tõenäosusega moodustuks kaartidest paarid ja mäng liialt toppama ei jääks. Palju keerulisi arvutusi üh

Pääsukeste talveuni järvemudas ehk Kes oli vanasti kõige targem

Asju, mida mitte ükski inimene ei tea, on vististi lõpmatu hulk. Ja kui lõpmatusest natuke ära võtta jääb järele ikkagi lõpmatus. 200 aastat tagasi ei teatud näiteks seda, mis saab pääsukestest talvel. Kas nad jäävad talveunne või lendavad lõunasse? Kas nii pisike õrn linnuke üldse jaksaks säärase pika teekonna läbida? Vaevalt. Ju pääsukesed siis ikka on talvel surnud või magavad kusagil peidus ja ärkavad kevadel taas. Eks ole selline kevadine ülesärkamine ju looduses tavaline, mõteldi tol ajal. Pääsukeste kevadist elluärkamist mainiti vanal ajal jutlusteski, et tuua paralleele Kristuse ülestõusmisega. Seda tegi ka Tallinna Püha Vaimu koguduse hingekarjane Georg Müller 1606. aastal.  Nii ammu, et sõna pääsuke päris tänapäevasel kujul polnud ehk veel olemaski, öeldi pääskline, pääsklane, päästlane vms. „Tõepoolest, õpetus liha ülestõusmisest on raske asi uskuda ning ei ole ka ükski asi raskem uskuda kui see, et me viimselpäeval üles tõuseme,“ [1] möönab Müller, ja siis tõdeb

"Püha öö" sõnad – kuus varianti 19. sajandist

„Püha öö“ on tõlgitud enam kui 330 keelde , sadu tõlkeid saab lugeda JAK Olivieri veebilehelt . Esimese tõlke eesti keelde avaldas Aleksander Leopold Paulsen 1853. aastal. Teise Karl August Hermann 1875. aastal. Järgmised kaks ilmusid aastal 1890, üks Johann Klaanmanni, teine Friedrich Brandti välja antud kogumikus. Juba 1897. aastal trükiti uus Hermanni tõlge. Võib-olla on kusagil mõni variant veel. Sõnad, mida tänapäeval lauldakse, on aga kokku pandud peaaegu kõigist nimetatuist (vt tabelit loo lõpus). Õigem oleks vist öelda, et mitte kokku pandud, vaid iseenesest rahva suus kokku sulanud. Paulseni tõlkest kirjutasin jõulude ja uusaasta vahel, vt siit . Karl August Hermanni tõlgetest ja ühest keelelisest seisukohast Oleks ebaõiglane jätta välja toomata, milline osa „Püha öö“ sõnadest pärineb Karl August Hermannilt. Tema esimene tõlge on neljasalmiline ja ilmus laulikus „Koori ja kooli kannel“ (1875). Teine on kolmesalmiline ja avaldatud laulikus „Ilu-hääled“ (1897). Saksakeelne orig