Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuidas vanasti pannkooke küpsetati?

Võta 7 muna, aga jäta 3 munavalget välja, ja vispelda neid sellise koguse jahuga, et tainas tunduks parajalt paks. Vala sinna sisse üks kortel [u 300 gr] sulavõid ja pool toopi [u 600 gr] rõõska piima, aga natuke haaval, et tainas ei läheks tükki. Kui kõik on kenasti vispeldatud, siis tee pannkoogipann hästi kuumaks, võia seda ainult enne esimest küpsetamist, ja küpseta kooke tasase tule peal, nõnda nagu see viis on. Mida vähem jahu kasutad, seda parem, ja koogid peab tegema nii õhukeseks kui vähegi võimalik. Nii õpetas pannkooke tegema Cajsa Warg, kelle rootsikeelse kokaraamatu tõlkis eesti keelde Johann Lithander 1781. aastal. Raamat oli mõeldud eelkõige mõisates teenivatele eestlastest kokkadele ja selles on kokku ligi 1000 retsepti, sh kümme erinevat toitu angerjast, kolmteist toitu härjalihast, neli laanepüü-rooga, mitmeid pasteete, rulaade, želeesid, souste, kooke, pudinguid. Tõlkija Lithander kirjutas eessõnas (kirjaviis ja morfoloogia tänapäevastatud): “Seesinane raamat on juba

Valve-Liivi Kingisepp: "Eesti kultuuri vundamenti tuleb tunda."

“Mäletan ühe kaunima tegevusena elus, kui jõudsime Georg Mülleri jutluste juurde. Georg Müller, Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja pidas [aastatel 1600–1606] 39 jutlust eesti keeles, ja need on säilinud: 35 vihikut Tallinna linnaarhiivis. Käisin neid seal lugemas. Käed värisevad, kui vaatad neid, keerad lehte ja lehtede vahel on veel liiva [...] Ja mõtled siis, et 400 aastat tagasi kirjutati eestlastest kuulajatele eesti keeles need tekstid, need mõtted; see on samal ajal, kui Shakespeare kirjutas oma “Hamleti” ja Cervantes “Don Quijote” [...] Mõtled, et ka meil on olnud inimesi, kes meie keelt on pidanud nii tähtsaks, et seda on kirja pandud ja selles keeles on jumalasõna jagatud.” Nii rääkis eile “ Kajalugude ” saates minu õpetaja, vana kirjakeele uurija, imeline ja alati innustav Valve-Liivi Kingisepp. Kuulake! Juttu on vana kirjakeele uurimise traditsioonist Tartu Ülikoolis, peahoone põlengust, soomlaste innukusest eesti keele õppimisel, Gorbatšovist, Väljasest, laulupidudest

Tere jumalime! ehk Kuhu kadus ütte koma

Kreutzwald ei pannud tervitusse “Tere jumalime!” koma, sest “jumalime” pole siin ei üte ega liitsõna “jumal” + “ime”. Kui Kalevipoeg Soome sepa juurde jõudis, tervitas ta kombekohaselt: “Tere, seppa! Taara appi targa tööde toimetusel ...” Sepp vastas: “Tere jumalime, venda!” Kas sepp oli külalise saabumise peale üllatunud? Kas Kalevipoja tulek oli tema jaoks nagu ime? Tänapäeval Kreutzwaldi poolteise sajandi vanust teksti lugedes nii tõesti tundub – milleks muidu kasutada sõna ime . Ent miks siis pole jumalime komaga eraldatud, nagu üte olema peaks? Üte on lausesse kiiluna lisatud sõna, fraas või nimi, mis näitab, kelle või mille poole pöördutakse. Muust lausest eraldatakse üte koma(de)ga, näiteks tere, sepp! Koma ärajätmine võib muuta tähendust: Taara, meile appi! ning Taara meile appi! pole üks ja seesama. Esimene neist on otse peajumalale suunatud käsk (kes küll söandaks nii?) Taara, tule meile appi! teine aga tagasihoidlik soov Taara tulgu meile appi! Kreutzwald ei pannud t