Otse põhisisu juurde

Laadivahelduse mõistatus

Eesti keeles on täpselt üks sõna, mille käänamisel võivad muutuda kõik häälikud: nimetavas käändes “idu”, omastavas käändes “eo”. Põhjuseks on laadivaheldus – mõnes sõnavormis kaob või teiseneb esisilbi järel paiknev g, b, d või s (näiteks tegu : teo, tuba : toa, sadu : saju, käsi : käe).

Sulghäälikute nõrgenemine ja kadu heliliste häälikute kõrvalt on maailma keeltes tavaline. Läänemeresoome keeltes kehtib sellele nõrgenemisele küll üks üsna haruldane piirang: sulghäälik säilis lahtise silbi alguses (st silbis, kus lisaks sulghäälikule oli veel ainult üks lühike täishäälik, nagu silpides ga, gi, du jt), ent seegi on muude hääldustendentsidega seletatav.

Niisiis, nimetavas käändes oli vanasti idu ja on ka praegu idu, sest silp du on lahtine. Omastavas käändes oli vanasti idun ja praegu on eo, sest silp dun ei ole lahtine. n on siin omastava käände lõpp, mis on eesti keelest kadunud. Täishäälikud on muutunud (iu asemel eo), sest nii on hõlpsam hääldada. (Olgu ka mainitud, et tänapäeva kirjakeelde sobib nii (selle) idu kui (selle) eo.)

Millal laadivaheldus eesti keeles kujunes, saab jälgida kohanimede üleskirjutustest. Pikemaid tekste nii vanast ajast kahjuks pole.

Näiteks Lääne-Viru kunagine külanimi Härjapea on 1241. aastal kirjutatud Hergænpæ [loe: Härgänpää], 1537. aastal Heryepe [loe: Härjäpää] ja 1765. aastal tänapäevaselt Härjapea. 13. sajandil  laadivaheldust niisiis veel polnud, aga 16. sajandil juba oli, kusjuures 16. sajandil on kadunud ka g kao põhjustaja, kaashäälik n teise silbi lõpust. (Kohanimede ajaloo kohta leiab infot “Eesti kohanimeraamatust”)

Kuigi laadivaheldus näib olevat välja kujunenud 16. sajandi keskpaigaks, ei ole see üheski vähegi pikemas 16. ega 17. sajandi eestikeelses tekstis järjekindel.

Esimesed eesti keele uurijad ja kirikuraamatute autorid 17. sajandil justkui ei ole laadivahelduse olemust taibanud. Miks oli see iseenesest täiesti süstemaatiline nähtus nende jaoks nii keeruline?

Näiteks 17. sajandi autoriteetne eesti keele tundja Heinrich Stahl on oma sõnastikus (1637) esitanud paralleelvormidena lugema ja loema, uskuma ja usuma, pidama ja peama, andan ja annan jmt. Stahl pani küll tähele, et teatud häälikud võivad sõnast kaduda, aga ei märganud, et osas sõnavormides pole niisugune kadu võimalik.

Ilmselt siiski ei ole laadivaheldus eesti keeles kunagi olnud päris järjekindel. Küllap on nii, nagu on oletanud Tiit-Rein Viitso: reeglipärast laadivaheldust pole kunagi kujunenud sõnades, kus see oleks sõnavorme liialt moonutanud, näiteks side : sideme : sidet ja okas : okka : okast asemel oleks teoreetiliselt pidanud kujunema see : sideme : seet ja oas : okka : oast.[1] Samas, soome keeles siiski käänatakse oas : okaan : oasta ’okas : okka : okast’ ja isuri keele Soikkola murdes sie : sit̆tiin : siettä ’side : sideme : sidet’, nii et vormide liigne moondumine ei saa olla ainus põhjus, miks laadivaheldus ei haaranud kogu sõnavara. (Tänan Eva Saart isuri näite eest.)

Eesti keelest kadusid möödunud aastatuhande keskpaigaks need tingimused, mis kunagi varem olid laadivahelduse esile kutsunud (näiteks omastava käände lõpp n). Kui laadivaheldus polnud selleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis jäigi tema areng poolikuks ja vormistik esialgu varieeruvaks. Sakslastest kirikumehed kuulsid eestlasi ütlevat kord pidan, kord pian jms, mistõttu neil oligi raske laadivahelduse süsteemist aru saada, sulghääliku kadu tundus olevat vaba ja juhuslik varieerumine.

Laadivahelduse kujunemist aitavad täpsustada omaaegsed tekstikorrektuurid ja kirikulaulud.

Varieerumist oli keeles kindlasti rohkem kui tänapäeval ja ilmselt ei teinud see 17. sajandi grammatikute tööd lihtsamaks. On tõendeid, et g, b ja d kadu või muu häälikuga asendumine ei toimunud kõikides sõnatüüpides samaaegselt. Kahe täishääliku vahel püsisid g, b, d kõige kauem. Kõige kiiremini kadusid nad n-i ja m-i järelt.

Varieerumisele veel 16. sajandilgi viitab Johann Koelli katekismusetõlge – esimene osaliselt säilinud eestikeelne trükis. Tõlkija Koell oli mittesaksa jutlustaja Tallinnas Oleviste kirikus, hiljem Pühavaimu kirikus.

See 1535. aastal trükitud raamat on omalaadne, sest lehe servas on esitatud põhitekstis olevate sõnade ja fraaside paralleelvariante. Võimalik, et nii on püütud soodustada katekismusetõlke levikut ühe murdeala piirest väljapoole. Teisalt on paranduste hulgas selliseidki, mida ei saa pidada pelgalt paralleelvariantide esitamiseks, vaid need on ilmselged keelelised ja sisulised muudatused. Miks on trükitekstis parandused ja kes need sinna laduda lasi, pole teada. Võib-olla tegi need täiendused korrektor, söandamata parandusi ilma autorilt ja tõlkijalt küsimata lõppteksti sisse viia, ja võib-olla olid need üheks asjaoluks, mis viisid katekismuse kiire ärakeelamiseni “mitte just väheste vigade tõttu”.[2]

Lehekülg Wanradti-Koelli katekismusest
Lehekülg Wanradti-Koelli katekismusest (1535). Serval näha parandus.

Säilinud tekstiosa 23 parandusest viis lisavad laadivahelduslike sõnade nõrga astme vormidesse sulghääliku: teep > tegkep (kahel korral), teed > tedeth, peam > piddeme, sees > siddes. Samas eddes ’ees’ on jooksvas tekstiski alati d-ga ja varianti ees pole servale lisatud. Tõlkija keeletunnetuse järgi olid seega võimalikud nii sulghäälikuga kui ka ilma selleta variandid, aga oletatav korrektor pidas õigeks ainult sulghäälikuga vorme. Järjekindlat laadivaheldust sõnades, kus sulghäälik on kahe täishääliku vahel, tõenäoliselt veel polnud.

Säilinud on veel üks kaudne allikas laadivahelduse toimumisaja määramiseks: Tallinna Pühavaimu kiriku diakoni Georg Mülleri 11. jutlus (aastast 1603), kus Müller noomib kogudust, et see ühtegi laulu õigesti laulda ei oska. Müller esitab kogudusele mitu näidet selle kohta, kuidas ta on kuulnud rahvast laulvat ja kuidas õigete sõnadega laul peaks kõlama. Valed sõnad jäävad õigetest kohati väga kaugeks ja on sisult mõttetud, kuigi üldiselt on kogudus lauludesse omalt poolt püüdlikult lisanud ikka kristliku õpetusega seotud sõnu, nagu lammas ja püha.

Üks värss pakub infot ka laadivahelduse kohta:

  • Sen Neliande Versi siddes, Laula meÿe. Kochnrettÿ wæggÿ æst meidt eddespeite hoida. Sÿß laulate teÿe rummalat Inimeßet. Kochnrettÿ wæggÿ is woÿ meÿdt hoÿdta.
    ’Neljandat värssi laulame meie [kooripoistega] nii: “Kõhnreti [’kuradi’] väe eest meid edaspidi hoia.” Selle asemel laulate teie, rumalad inimesed: “Kõhnreti vägi ei või meid hoida.”’

Vormi vägi (wæggÿ) on rahvas tõlgendanud nimetava, mitte omastava käände vormina; vormi hoida (hoÿdta) on tõlgendatud tegevusnime, mitte käskiva kõneviisina – nii, nagu väljakujunenud laadivaheldusega eesti keeles oodatav ongi. See viib mõttele, et 17. sajandi alguseks oli laadivaheldus vähemalt niisama järjekindel kui tänapäeval ja et rahval oli vanaaegseid, säilinud sulghäälikuga sõnavorme väga keeruline mõista (seda enam, et kogu laulu tõlge oli kohmakas). Sellise tõlgenduse korral peaks eestikeelsed laulusõnad pärinema Mülleri-eelsest ajast, vähemalt eelmisest, kui mitte üle-eelmisest põlvkonnast.

16. sajandi “Meddÿ Kircko Ramat” – kadunud või olematu?

Müller ütleb jutluses, et õiged sõnad on kirjas “meie kirikuraamatus”. Kõnealuse raamatu kohta pole teada mitte midagi kindlat. Mülleri jutluses seisab nõnda: “Ma ütlen veel üks kord, te peate ka ise tunnistama, kui me nüüd teie sõnu, mis te laulate, võrdleme sõnadega, mida me kooris laulame ning mis meie raamatus kirjas seisavad, siis te eksite tõepoolest kaugele jumalasõnast. [---] See kaunis ning trööstlik laul on teie meelest küll tuttav, mida me pühapäeval laulame. “Ükspäinis Jumalal üleval olgu au ning tänu tema armu eest.” Nõnda laulame meie kooris ning needsamad sõnad (ning tänu tema armu eest) seisavad kirjas ka meie kirikuraamatus. Kuid teie laulate nõnda: “Allein Gott in der Höh sei Ehr ning tänatud olgu tema armu ees.” Ei ole õige [---].”[3]

Õigupoolest ei selgu Mülleri tekstist isegi see, kas kõnealune raamat üleüldse sisaldas eestikeelseid laule või tõlgiti neid saksa keelest “jooksvalt”. Müller ju tsiteerib kirikuliste sõnu vahepeal saksakeelsena. (Üldse on tema jutlustes palju saksa- ja ladinakeelseid sõnu, fraase ning lauseid.) Kogudus laulis muidugi ikka eesti keeles.

On teada, et 1540. aastatel õppis Tallinna linnakoolis kalamees Hans Susi poeg Hans Susi. Pühavaimu kiriku pastor Reinhold Beseler oli võtnud ta oma perekonda. Beseler oli ostnud Susile paberit mittesaksa evangeeliumiraamatu ja lauluraamatu tõlke jaoks. Susi suri 1549. aastal katku. Tõlkimise viis lõpule Beseler, ent temagi haigestus ja suri juba 1554. Nüüd võis tõlge mingil kujul jõuda Balthasar Russowi kätte (vrd [4], [5] ja [6]), kes sai Pühavaimu diakoniks 1563. aastal ja õpetajaks 1566. aastal. Müllerist sai Pühavaimu diakon pärast Russowit ja ehk jõudsid vanad tõlked ka temani.

Isegi kui mingit eestikeelset kirikuraamatut ei eksisteerinud, on tõenäoline, et õpetajate seas oli kasutusel käsikirjalisi tõlkeid ja et neid kirjutati üksteise pealt maha. Ka Müller võis kasutada pool sajandit vanu materjale või nende ärakirju, mis olid Pühavaimu kirikus tallel.

On tõenäoline, et kui koguduses jutlustaja vahetus, kasutas ta neid laulusõnu, mis olid rahvale varasemast tuttavad, mitte ei püüdnud kogu vajalikku materjali ise uuesti ja omamoodi tõlkida. Mülleri tsiteeritud laulusõnades on muidki vananenud keelendeid, nt omajaliide fraasis sinu Tachtmas on mennuth ’sinu tahtmine on läinud’, omastava käände lõpp fraasis Eyken Te ’õige tee’. Müller isegi mainib oma jutluses, et ka tema eelkäijad, õndsad Russow ja Koell on püüdnud kogudusele õpetada, “kuidas te koolipoiste hääle ning sõna järgi peate laulma”.

Vanad tekstid on huvitavalt mitmekihilised ja peegeldavad lisaks kirjutamisaegsele keelekasutusele ka vanemat eesti keelt. Kõnekeel varieerus palju ning muutus mõnes osas kiiremini kui kirikukeel. Kogu selles segadikus ei olnud esimeste eesti keele grammatikate autoreil kuigi lihtne kõiki peeni keelenüansse õigesti tabada. Neil ju polnud suurt hulka eelkäijaid, kelle töödele tugineda.

[1] Viitso, Tiit-Rein 2003. Rise and development of the Estonian language. – (Ed.) M. Erelt, Estonian Language. (Linguistica Uralica supplementary series 1.) Tallinn: Estonian Academy Publishers, 130–230.

[2] H. Weiss, P. Johansen 1935. 400-aastane eesti raamat. Tallinn: Poligraaf. 

[3] Tänapäevastatud tekst väljaandest (väikeste täpsustustega): Georg Müller 2007. Jutluseraamat. Tartu: Ilmamaa, lk 295. 

[4] Uku Masing 1999. Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu: Ilmamaa, lk 7–23. 

[5] Toomas Paul 1999. Eesti piiblitõlke ajalugu. Tallinn: Emakeele Selts, lk 201–208. 

[6] Ülevaade eesti piiblitõlke ajaloost.

Kommentaarid